Foto Agu Kivilo
Kuulsal Võrumaa imeravijal Kaika Lainel oli 4. mail 89. sünniaastapäev. Laine Roht lahkus meie seast 21. aprillil 2013. Rahvaravitsejalt said tema elu jooksul abi kümned tuhanded inimesed, nende seas ka paljud arstid. 2013. aasta sügisel ilmunud raamatus “Kaika Laine inimesed” on lugu arstiteaduskonna lõpetanud Paunost, keda tema ametivennad tema nahahädades aidata ei suutnud.

Paunot ravisid Eesti arstid 16 aastat, kuid tema kauaaegne ja normaalset elu segav nahahaigus ei taandunud.
Vähemalt kaks korda aastas tekkisid mehe kõikidele limaskestadele villid, mis läksid katki ja nahk oli nagu ära keedetud. Haigushood kestsid tavaliselt kolm nädalat ja sel ajal sai Pauno süüa ainult vedelat toitu. Arstide pandud diagnoos oli generaliseeritud süsteemne herpes.
Kui Pauno oli kaheksa aastat tagasi välismaal ärikohtumisel, tekkis tal taas tõsine haigushoog, kuigi alles paar nädalat tagasi oli eelmine hoog läbi saanud ja limaskestad vaevalt paranenud. Seekord oli aga asi hullem kui varem. Limaskestadele tekkisid verivillid, mis läksid seest mustaks. Nüüd levisid need ka kätele. Sõbra tuttav arst saatis Pauno oma tuttava nahaarsti juurde. Nahast võeti koetükk ja diagnoositi punane lame sammaspool. See haigus on samuti ravile raskesti alluv.
Pauno, kes tunneb kümneid häid arste, ei uskunud enam, et ta võib oma tüütust haigusest terveks saada.
Pauno ema soovitas pojal Laine juures ära käia.
„Mul ei olnud usku imeravitsejatesse, aga ma läksin Kaikale,“ ütleb Pauno. Kaotada polnud enam midagi.
Esimese asjana ütles Laine Paunole, et sa oled ristitud ja sinuga saab juttu ajada. Pauno polnud jõudnud endast veel midagi rääkida. Seejärel küsis Laine, kust mees pärit ja mis ta nimi on.
Selgus, et Pauno isa oli Lainet tundnud ja teda elus aidanud.
Laine kallistas ja ütles: „Vai kedä ma viil inne surma nätä saa, sa olõt Karla poig!“
Lainel ja Pauno isal olid olnud head suhted, mistõttu tekkis eriline klapp kohe ka Paunoga. Nad ajasid tükk aega juttu ja käisid ka üleval mäe otsas, kust avaneb Laine talule suurepärane vaade.
Paunol ei olnud esimest korda Kaikale minnes midagi kaasas. Laine käis oma toas ja tuli tagasi kahe rohuga. Viina baasil tehtud ravim oli naha määrimiseks ja päevalilleõli baasil rohi sissejoomiseks. Laine õpetas, et kui Pauno on ennast rohuga ära määrinud, tuleb need salvrätikud või lapikesed, millega määris, maha matta, mitte lihtsalt prügikasti visata. Ja pärast, kui pudelid tühjaks saavad, tuleb need samuti mulla alla peita.
Nii alustas Pauno veel üht ravikuuri pärast 16 aastat kestnud tulutut ravi.
„Mul hakkas ikka väga ruttu paremaks minema. Ma isegi ei joonud kõike ära, sest päevalilleõli on päris vastik juua."
Pauno koges enda peal meditsiinilist imet, kuigi ta rikkus reeglit, et rohi tuleb lõpuni tarvitada.
"Nüüd on sellest juba kaugelt üle kümne aastat möödas, ma elan täiesti tavalist elu ja enam ei teagi, et selline probleem üldse eksisteeris.“
Lainega jäi Pauno suhtlema ka pärast tervenemist. Ta helistas aeg-ajalt ja käis mõne korra külas, sest Lainega oli väga meeldiv ja kosutav vestelda.
Pauno tundis Laine ees suurt tänuvõlga, et sai nüüd elada normaalse inimese elu. Aga Lainele oli raske tema teenete eest tasuda. „Ta ise kunagi raha ei küsinud, kui anti, siis anti. Need on väga rumalad kommentaarid internetis, et rahapakk pidi kaasas olema.“
Pauno sai siiski imearsti paar korda omal moel tänada ja avitada, kasutades oma sidemeid haiglates, kui Laine vajas kõrgemal tasemel professionaalset arstiabi.
Esimest korda juhtus see 2007. aastal, enne imearsti 80. sünnipäeva, kui öösel helistas Laine abiline Sirje, et Laine on viidud raskes seisundis Võru haiglasse. Pauno oli veendunud, et Laine lihtsalt peab saama Tartu haiglasse. Oma tutvusi kasutades saavutas Pauno selle, et Laine viidigi ülikooli kliinikumi ja ta elas veel kuus aastat.
Lainel külas olles istusid nad tavaliselt köögis, vahel ka mäe otsas. Laine pakkus alati ravimteesid ja mõnikord ka suppi, kui tal oli.
Paunole jääb alatiseks meelde Laine pilk. „Tema pilk oli püüdmatu ja sa ei näinud tema silma sügavusse. Tema silmade vahe oli suurem kui tavaliselt inimestel ja kogu aeg oli selline tunne, et ta vaatab sinust läbi.“
Laine nägi oma röntgenipilguga kaugemalegi kui tema kõrval istuvast inimesest läbi. Kord istus Pauno Lainega köögis. Ta oli tulnud koos tuttavaga, kes jäi autosse ootama. Laine ei näinud autot, aga ütles äkki, et kutsu see sõber ka sisse, kes seal autos istub.


Kui Pauno viis Laine juurde ühe oma Tallinna sõbra, rääkis imeravija temast palju selliseid fakte, mille peale mees oskas ainult ahhetada, et kõik ongi täpselt nii.
„Lainele ei olnud mõtet valetada, sest ta niikuinii teadis, kui valetasid. Ta tundis nii hästi inimese hinge, et ei olnud mingit varianti peale tõe rääkimise.“
Aeg Laine seltsis lendas kiiresti, sest Laine viskas nalja ja rahvalikest ütlemistest tal puudu ei tulnud ning vahel ka laulis. „Kui mõtlesin, et olen seal 20 minutit, siis sellest sai ikka tund ja 20 minutit. Ta tundis kõigi vastu huvi, küsis alati laste ja ema kohta.“ Laine oli ka ilmaeluga kursis ja rääkis väga sageli reisidest, kus ta käinud oli. Ta ütles Paunole, et kui saaks aega tagasi võtta, siis ta kindlasti oleks suur rännumees olnud.
Pauno meelest oli Laine hing väike valge koerake, kel nimeks Mõmmibeebi. Ükskord tuli aga Laine kass ja istus Paunole otse õla peale, kus olid lihaspinged. „Ma olin üllatunud, sest kunagi ei ole võõras kass mulle kukile tulnud. Laine ise ka imestas.“
Nagu paljudele sõpradele, kinkis Laine ka Paunole oma asju. Lisaks erakordsetele mälestustele ja tervisele jäid Lainelt Paunole kaks vanaaegsest portselanist küünlajalga. Üks laiem ja teine selline, kuhu saab panna peenikesed kirikuküünlad. Ja sall. „Mul on alles veel topsitäis Laine antud saialilleõisi, aga mesi on söödud. See oli nii hea mesi, et väiksem tütar küsis mu käest, kust ma selle teistmoodi mee sain ja kas ma seda veel saan tuua.“
Külalist ei saatnud Laine kunagi tühja käega minema, alati andis lahkudes midagi kaasa ja kindlasti ka õnnistuse. „Seitse inglit sind saatku ja kaitsku," ütles Laine alati.
Paunol on siiralt kahju, et ta ei saanudki teada, kui Laine viimast korda haiglas oli. „Oleksin teda kindlasti vaatama läinud, kui oleksin teadnud.“
Pauno arvab, et Lainel oli oma patsientidega telepaatiline side. Ta usub, et ka temal oli Lainega see side olemas, sest millega muidu seletada unenägu, mida Pauno nägi sel ööl, kui Laine suri.
„Sõitsin autoga Antslast Haabsaare poole. Haabsaare-Kaika ristilt hakkasin keerama Kaika peale Laine poole. Autol oli kohutav kiirus ja ma ei saanud seda maha. Praegu on seal asfalttee, aga unenäos oli kruusatee ja üle sajaga kihutavat autot ei olnud võimalik tee peal pidada. Lendasin teelt välja, aga enne seda lipsas auto eest mööda ilus punane rebane. Ma ei näinud, kas rebane jäi auto alla või mitte. Auto lendas suure hooga läbi võsa ja maandus ühel taluõuel. Ma tulin autost välja ja mul oli ainult üks mõte: kus on rebaseke? Kas ta sai surma või mitte? Otsisin teda igalt poolt, aga ei leidnud. Järelikult jäi ellu…
Hommikul, kui telefon helises ja ma nägin, et helistab Sirje, siis ma teadsin, mida ta ütleb.“
Sirje ütles, et Laine on surnud.
„Laine oli väga südamlik, kõigile kaasaelav inimene. Mul jääb alatiseks tema ees aukartus. Ma tundsin ennast väga väiksena ta ees.“

Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Kaika Laine inimesed", kirjastus Pilgrim