Dagmar ja Aare Saal mõni aasta tagasi reisil. Erakogu
Endine baleriin Dagmar Rang-Saal vaevles lapsena pidevalt palaviku käes, aga varjas seda õpetaja ja treeneri eest, sest tema armastus balleti vastu oli tohutu ja ta ei tahtnud puududa balletikooli tundidest.
Dagmar oli 15aastane ja siis juba südamehaigusega Tartus Maarjamõisa haiglas, kui ta ema läks Kaika Laine juurde enda tervisehäda pärast. 4. mail on Kaika Laine 88. sünniaastapäev.

Dagmari ema läks Laine juurde kaasa kellegagi, kes oli abi saanud.
Ema võttis Kaikale igaks juhuks kaasa tütre foto, mille pani Laine vastuvõtutoa suurele lauale, kui koos teiste sissekutsututega oma järjekorda ootas. Laine tegeles ühe teise patsiendiga, aga märkas laual fotot. Küsimata, miks see foto seal on ja kelle laps see on, ütles Laine otse Dagmari emale: „See tüdruk on väga andekas, aga ma näen, et ta mandlite kohal on tumedad laigud ja ta peab kohe mandlid ära lõikama. Kõik tema terviseprobleemid saavad alguse mandlitest, mis on väga haiged.“

Dagmar oli titaeast peale paljude arstide juures käinud ja mandlilõikus oli ka jutuks olnud, aga kuna arstid polnud ühisel seisukohal, kumb variant on parem, siis nii need lõikamata olidki.

Ema arvas, et suvel nagunii operatsiooni ei tehta ja sügisel võiks asja kaaluda, aga Dagmar oli otsustanud, et sügisel tal enam mandleid ei ole. „Kuna Laine ütles, et tuleb kohe lõigata, siis otsustasin ka mina, et tuleb lõigata,“ mäletab Dagmar oma enesekindlust.

Just sel ajal sõitis sõbranna Age talle Tallinnast Tartusse suvevaheajaks külla. Dagmar rääkis Agele, mis Laine oli emale öelnud. Tüdrukud otsustasid kohe samal päeval tegutseda ja läksid koos haiglasse. „Haiglas ütlesin, et ma ei lähe siit enne ära, kui te lubate, et opereerite mul mandlid ära,“ meenutab Dagmar. „Tänu Lainele sain selle julguse.“

Kui siis arst vaatas Dagmari mandleid, leidis ta, et need on oi-oi kui koledad ja tuleb kohe ära lõigata. Dagmar saatis Age Tallinna bussi peale, läks haiglasse tagasi ning järgmisel päeval tehti talle mandlioperatsioon. Ja pärast seda ta tervis tõepoolest paranes!

Dagmar käis koos emaga Lainet tänamas ja ootas ka siis pikas järjekorras, nagu 1980ndatel inimesed ikka Kaikal ootasid.

1991. aasta augustis abiellus Dagmar ooperilaulja Aare Saaliga. Neil oli kiriklik laulatus. Sama aasta sügisel pidi Aare sõitma Sitsiiliasse konkursile ning noored otsustasid sel ajal ühtlasi pulmareisi teha.
Dagmar oli toona Vanemuise balletisolist ja vaevles hirmsa varbavalu käes. Ta oli suure varba konti nii vigastanud, et varbale oli võimatu toetuda. Baleriin, kes ei saa varbal tantsida, ei saa aga baleriinina töötada.
Dagmar otsustas enne reisi Laine juures käia, sest oli kindel, et imearst saab ta varbavalust päästa. Ta sõitis koos mehega Kaikale, kaasas pudel viina ja õli.
„Laine posis teises toas selle viina ära ning ütles, et nüüd hakkad seda iga õhtu võtma, puhud kolm korda peale ja võtad kolm lonksu. Viina! Issand, see oli 21aastase minu jaoks katastroof! Ma polnud kunagi elus viina proovinud. Laine käskis esimesed kolm lonksu sealsamas ära võtta: „Ei ole midagi, puhu peale ja võta ära.“ Hirmu ja naljaga tegin selle ära.“
Dagmar küsis Lainelt, kas ta võib ravi alguse edasi lükata, sest ei taha viinapudelit Itaalia-reisile kaasa tassida. Aga Laine ütles, et viina peab kaasa võtma. Õli võib maha jätta, aga viin tuleb kindlasti kaasa võtta.

1991. aastal sai Itaaliasse sõita ainult Nõukogude Liidu pealinna Moskva kaudu. See reis jääb Dagmarile ja Aarele eluks ajaks meelde, aga mitte Moskva kaudu sõitmise pärast.
Tuttav pidi Dagmari ja Aare viima autoga Tartu raudteejaama Tallinna rongi peale. Aga ta ei tulnud. Õnneks sai teine sõber neid nende enda autoga vaksalisse viia ja viimasel hetkel hüppasid Dagmar ja Aare oma kohvritega sõitma hakkavale rongile. Aga nad sattusid vale rongi peale! See oli aeglane rong, mis peatus igas teivasjaamas ja poleks Moskva lennuki startimise ajaks Tallinnasse jõudnud. Tallinna kiirrong väljus Tartust mõni minut hiljem, aga selle peale nad enam kuidagi ei saanud. Dagmar ja Aare läksid Jõgeval maha ja võtsid takso, et õigeks ajaks Tallinna lennujaama jõuda. Lennujaamas kuulsid nad, et nende lend on mitu tundi edasi lükatud. „Ei ole võimalik!“ hüüdsid nad. Kogu taksosõit oli asjata.

Moskvasse jõudsid Dagmar ja Aare öösel. Oli pime septembriöö, vihma sadas. Hotellitoa küsimise peale vastati „Ei-ei, kõik on täis!“.
„See tähendas, et pidime öö otsa istuma ärkvel oma kohvrite otsas. Lennujaamas oli palju imelikke inimesi, kes ainult ootasid, et sa magama jääks ja siis saaks kotid ära varastada. Me nägime, kuidas see käis."

Nad otsustasid, et üritavad siiski Šeremetjevo hotelli saada, mis asus lennujaamast mõnisada meetrit eemal. Kell oli ühe paiku öösel. Dagmaril oli raske vihmases sügisöös oma kohutavalt valutava varba ja suure kohvriga abikaasa kannul püsida. Hotellis öeldi, et ühtegi vaba tuba ei ole. Aarel õnnestus ühele töötajale koos lisaraha pakkumisega nii hästi kurta kurba saatust, et nad said siiski toa. Kahjuks tol ajal nii see käiski, et kui pistist andsid, siis leidus kõike.
„Ma mäletan hästi seda hetke seal toas… Istud ja oled lihtsalt õnnelik. Ja siis ütleb Aare, et nüüd võtaks küll ühe napsu, et saaks sooja ja maha rahuneda. Samal ajal otsin mina külmavärinaid tundes kohvrist oma viinapudelit. Puhun peale ja võtan oma kolm kohustuslikku lonksu. Ja Aare ütleb: "Heameelega võtaks praegu sinu viina, kui võiks." Tükk aega arutasime selle pudeli juures, kas tohib."

Muidugi oli neil meeles Laine manitsus, et see ravim on tehtud ainult Dagmarile ja seda ei tohi teistele anda. Äsja abiellunud aga arutlesid, et laulatatud inimestena on nad ju üks liha ja üks veri ning paar lonksu raviviina ei saa ju Aarele midagi halba teha.
Hirm siiski hetkega üle ei läinud, sest nad pidid teineteist veel julgustama, et ega Laine vast ei pahanda ja et tema segatud viin on ju ometi nii tark, et tunneb ära, et nad on üks liha ja veri. "Aare puhus kolm korda peale, võttis kolm lonksu, nagu Laine käskis minul teha, ja kõik oli hästi."
Nad jäid rahulikult magama, et hakata hommikul vara lennujaama tagasi sammuma. Ees ootas Itaalia.

Aga veel enne ootas ees vapustus, mis tegi selle reisi unustamatuks ja tekitas Kaika Laine vastu mõõtmatu aukartuse.

Kui nad oma kohvritega lennujaama poole kõndima hakkasid, ei suutnud Aare öösel vaevaliselt longanud Dagmariga kuidagi sammu pidada. Dagmari jalg oli ööga võrreldes palju parem ja otsest teravat valu enam polnud. „Mina läksin ees ja vaatasin muudkui taha, et meil on kiire, liiguta ometi kiiremini. Aga Aare lonkas. Tema jalg valutas.“

Lennukile nad jõudsid ja Itaalias hotellitoas hakkasid rahulikult uurima, mis Aare jalaga on juhtunud. Jahmunult avastasid nad, et Aarel valutab parema jala suur varvas, nii nagu Dagmaril kuni eelmise ööni. „Ja mina ütlen: Aarekene, mõtle, mida me eile tegime! Saime aru, et Aare sai raviviina kaudu minu haiguse endale. Täpselt minu valu sai endale. Usu või mitte, aga nii see oli! See võttis tummaks. See oli nii hirmus tunne, et mul tulevad praegugi külmavärinad peale.“
Dagmaril läks aina paremaks, Aare lonkas aga pool reisist väga tugevasti, nädala pärast hakkas valu järele andma.

Eestisse tagasi jõudes helistasid nad esimese asjana Lainele ja rääkisid selle kõhedaks tegeva loo ära. Laine kutsus kohe enda juurde. „Küll ta nahutas meid! See käis küll huumoriga, aga ta ütles, et see on väga ohtlik mäng ja Aare ei oleks tohtinud minu raviviina võtta.“
Siis järgnes uus ime. Laine kontrollis Aare jalga ja tegi selle sõna väega korda.
Seejärel rääkis Laine noortele ühe hoiatava loo, miks tema rohtu ei tohi mitte mingil juhul tarvitada see, kellele see pole tehtud.

Radikuliidihaige naine sai Lainelt raviviina. Teades oma mehe napsulembust, peitis naine viina kodus hoolega ära, et mees seda juua ei saaks. Aga mees leidis ikka pudeli üles ja lonksas sealt iga päev natuke, et naine aru ei saaks. Naine võttis iga päev oma kolm lonksu, nagu Dagmargi pidi võtma. Pudel sai tühjaks ja naise seljavalu kadus. Mees aga toodi Laine juurde pikaliasendis niisuguse seljavaluga, et ta polnud võimeline ise liikuma. Laine oli päris pahane olnud ja öelnud mehele, et see oli väga-väga ohtlik, mis ta tegi. Laine nägi kõvasti vaeva, et saada mehelt ära seljavalu, mis ta oli endale sisse joonud.

Dagmar jõudis lõpuks oma varbaga ikka kirurgi juurde. „Kui oleksin jalad seina peale pannud ja poleks sellisel moel edasi tantsinud, olekski korras olnud. Aga ma jätkasin enda lammutamist ning see ei saanudki teistmoodi lõppeda kui kirurgi noa all. Tavainimesele oleks Laine rohtudest aidanud.“

Nagu paljud abisaajad, jäi ka Dagmar Lainega suhtlema ja külas käima, sest Laine ütles alati: „Tulge ikka, latsekesed, külla!“

Esimest korda käis Dagmar Kaikal 1980ndate keskel koos emaga, kui ta tänas Lainet tervenemise eest pärast mandlioperatsiooni. Dagmar mäletab, et Laine maja õues oli väga palju rahvast ja sissepääsu tuli oodata ikka mitu tundi. Ema rääkis siis Dagmarile, kuidas ootajad nägid mõnikord Lainet aias kaevamas, kui ta oli juba palju inimesi vastu võtnud ja paljud abisaajad ootasid. „Ju ta sai maast jõudu. See ei ole ju normaalne, mida ta tegi.“

Dagmaril on meeles, kuidas Laine vastuvõtutoas inimestega suhtles. Igaühega rääkis erinevalt. Mõnega oli karmim, mõnega jõulisem, mõnega pehmem.
Hiljem pole Dagmar Laine maja juures nii pikas järjekorras seisnud, mõnikord võib-olla tunnikese, aga 1990ndatel helistas ta juba otse Lainele ning küsis, millal võib tulla. Ta mäletab, et tundis end Laine ees võlglasena. „Ma ikka küsisin, kuidas sulle tasuda. Ta ei öelnud midagi konkreetselt, aga raha ta minult ei võtnud. Mulle jäi mulje, et kui üldse, siis võiks tasu olla midagi isiklikku.“ Järgmine kord Kaikale minnes võtsid Dagmar ja Aare kaasa suure endaküpsetatud tordi. „Tal oli selle üle super hea meel, me jõime tema ravimtaimeteed ja sõime torti. Palju aastaid on möödas ja mingid asjad ununevad, aga meelde on jäänud see heaolutunne.“

Dagmar viis Laine juurde ka baleriinist sõbranna Age Oksa. Sellesama Age, kellega koos ta 15aastase tüdrukuna Tartus haiglasse sammus ja teatas, et ei lahku enne, kui arstid on andnud lubaduse tal mandlid ära lõigata.
Age oli juba kuus aastat olnud Inglise rahvusballeti esitantsija, kui 1997. aastal lavastati Estonias „Uinuvat kaunitari“. Age kutsuti koos abikaasa Toomas Eduriga esietendust tantsima.
Agel oli pikaaegne sääreluu trauma ning isegi pidev valuvaigistite võtmine ei aidanud valu vaigistada. Esietendusel tantsimine rippus juuksekarva otsas, aga esietendust ei saa ju edasi lükata. Dagmar soovitas Agel Laine poole pöörduda. „Laine võtab valu ära ja sa saad etenduse ära anda. Küll sa pärast ravid edasi.“
Sõbrannad jõudsid Laine juurde päris õhtul. Dagmar mäletab, et kõige tähtsam oli suhtlemine, mitte raviga seotud toimetused. Nad sõid kooki ja jõid teed ning Age sai oma rohud kaasa. Ja tänu Lainele ei jäänud esietendus ära, sest valu kadus. Laine pani valule piiri, mida nad ju olidki soovinud.

Laine tänamiseks kutsusid Age Oks ja Toomas Edur ta Estoniasse „Uinuva kaunitari“ esietendusele. Laine tuligi ja laval tehti ka koos pilti.
„Lainel olid erilised silmad. Ta oli väga südamlik ja armas inimene ja mind ta väga-väga hoidis. Aarega sobis neil eriti huumorimeel. See on siiani kummaline, kui puhastavalt ta mõjus. Iga kord Kaikalt koju tagasi sõites me Aarega nagu lendasime.“