Mida sa oled armastuse nimel teinud?

Võib öelda, et olen ennast armastuse nimel ära kaotanud: üritanud olla keegi, kes ma ei ole, et väärida armastust, millel polnud minuga midagi pistmist. Ilmselt on iga naine läbinud oma elus kadalipu armastuse nimel: kannatanud tühja kõhtu, ebamugavaid riideid, talunud vaikides inetuid hetki. Tõeliselt väärtuslikes inimsuhetes ei ole selliseid ohverdusi. Naisena õpetatakse meid liigselt sõltuma teiste hinnangutest ja kasvatatakse usus, et vaid meie pingutused toovad koosellu õnne. Kuid ainult ühe inimese armastus ei saa teises inimeses ega inimeste suhtes midagi muuta. Üksinda malet ei mängi.

Milleks sa armastuse pärast valmis ei oleks?

Ma ei ole enam valmis loobuma iseendast: oma väärtustest, huvidest, eesmärkidest, elust. Mind tuleb armastada sellena, kes ma olen, koos kogu pagasiga, mis ma kaasa toon. Ma pean õigeks seda, et iga täiskasvanu on oma valikutes vaba – igal hetkel. Minu ainus vastutus on laste ees, sest neile pean pakkuma parimat võimalikku lapsepõlve.

Mis annab märku, et armastus on otsa saanud?

Kui üks partner teeb midagi, mis kahjustab teist. Vägivald ja armastus on teineteise vastandid, mis sest, et need võivad esineda käsikäes. Kes tahtlikult haiget teeb, see ei armasta – võib olla ta tahakski, aga pole võimeline. Valetamine, reetmine, petmine, ähvardamine võivad kõik ronida armastuse peal nagu parasiidid, aga sellist armastust pole ühelegi inimesele vaja. Selline armastus on haige ning teeb haigeks ka armastaja ja armastatu. Ükskõiksus tähendab, et armastus on surnud.

Täismahus artiklit loe Eesti Naise märtsinumbrist: