Doreen Virtue ingliteraapiast: rasketel aegadel aitasid mu teejuhid mind palju
Lapsena suhtlesin inglitega alati, kui olin üksildane, kurb, haige või hirmul. Nad ilmusid vilkuvate värviliste tulukestena, nagu võib näha jõulupuul, ning liikusid graatsiliselt mu ümber. Ma tundsin, et nad on pärit teisest dimensioonist, ja kuulsin kauneid muusikahelisid, mis polnud sellest maailmast. Doreen Virtue kirjutab raamatus „Ingliteraapia käsiraamat“, kuidas inglid on teda kogu elu aidanud ja kuidas ta hakkas tegelema ingliteraapiaga.
Kasvasin üles ebatraditsioonilises kristlikus kodus, kus uuriti piiblist, kuidas Jeesus inimesi tervendas, aga tegeldi ka positiivsete afirmatsioonide ja visualiseerimisega. Mu vanemad kasutasid neid vahendeid pidevalt. Näiteks, kui meil oli meie vana ja viletsa auto asemele uut vaja, palusid nad minul ja mu vennal visualiseerida, et meie ukse ette on pargitud uus pereauto. Isa ostis isegi väikese automudeli, sellise, mille manifesteerumist ta soovis, ja värvis selle pruuniks, sest tahtis just seda värvi autot. Varsti saimegi täpselt niisuguse pruuni auto, nagu olime visualiseerinud.
Ma mäletan, et ema kasutas palveid meie haiguste ja vigastuste ravimiseks. Ta luges palveid ka katkise pesumasina ja auto puhul, kuni need jälle tööle hakkasid. Need palved olid suunatud Jumalale ja Jeesusele. Inglitest räägiti vaid jõulude ja valentinipäeva ajal ning isegi siis täitsid nad väiksemaid rolle.
Inglid tutvustasid end mulle kogu mu lapsepõlve jooksul. Lisaks sellele, et nad külastasid mind toredate värviliste tulukestena, nägin erksaid unenägusid, kus üks tark mees käis koos minuga ringi mööda maailma ja teistel planeetidel. Mäletan neid unenägusid seniajani. Mu kõige eredam mälestus on see, kui tark mees viis mind kohta, mida ta nimetas ekvaatoriks, ja näitas mulle sellest läbi voolavat suurt tulise laava jõge.
Kui olin umbes kuus või seitse aastat vana, kõndisin koos oma perekonnaga kirikusse pühapäevakooli. Äkki vuhises läbi mu keha teisest dimensioonist pärit ingel. Ma lendasin kõrgel tänava kohal ja olin vapustatud, vaadates allpool mind ennast! Ma nägin, et mu keha seisis seal vaikselt. Aeg tundus hetkega peatuvat ja üks kehatu meeshääl käskis mul ennast jälgida. Siis ta ütles:
„See on sinu eesmärk – vaimu ja keha eraldamine.”
Sama äkki olin ma jälle oma kehas tagasi, hämmeldunud selle üle, mis äsja oli toimunud.
*
Kogu elu on inglid mul külas käinud. Samuti olen näinud selgelt inimesi, keda teiste kinnituste järgi kohal pole. Nüüdseks ma tean, et mul olid juba noorena meediumivõimed.
Mind kiusati, sest olin kummaline ja teistmoodi. Ma olin loomu poolest uje ja tundlik laps ning rääkisin teistele harva oma kummalistest kogemustest – ma ei tahtnud, et nad mind endi hulgast välja tõukaks.
Ent mul oli oma teejuhtidega palju omaette vestlusi. Näiteks kui veetsin nooruses pidutsemisega liiga palju aega, ütlesid nad mulle selgelt, et raiskan oma elu, nagu viskaksin selle prügikasti. See avaldas mulle suurt mõju ja pani mind teisiti käituma. Kui hakkasin aastaid hiljem uuesti veini jooma, kuulsin häält, mis ütles mulle selgelt: „Lõpeta joomine ja võta ette „A Course in Miracles”*. Ma järgisin seda nõuannet ja see oli mulle kasulik ning samas meeldiv.
*„A Course in Miracles” – 1976. aastal ilmunud käsiraamat, mille eesmärgiks on spirituaalne transformatsioon. Seda raamatut on nimetatud new age’i piibliks. (tlk)
Rasketel aegadel aitasid mu teejuhid mind palju. Olin noor ema ja mul oli väga vähe raha. Ent iga kord, kui läks vaja raha arvete maksmiseks või toidu ostmiseks, ilmus see kusagilt nagu võluväel. Ma leidsin maast 100 dollarit või võitsin mõne võistluse – alati viimasel hetkel, et saaksin peret toita või üüri maksta.
Inglid aitasid mul korraldada elu nii, et tundsin end võrdlemisi terve ja õnnelikuna. Ent ma rääkisin vaid kõige lähedasematele pereliikmetele ja sõpradele oma visioonidest ja jumalikust juhatusest, mida mulle anti.
Ma käisin õhtul kolledžis ja päeval töötasin kindlustuses sekretärina ning kasvatasin oma kaht poega. See tähendas ränka tööd, aga tundsin, et mind juhatati psühholoogiat õppima. Niisiis pidasin vastu. Lõpuks lõpetasin Californias Orange’is Chapmani ülikooli ning sain sealt bakalaureuse- ja magistrikraadi psühholoogilises nõustamises. Kolledži ajal hakkasin vabatahtlikuna osa võtma tööst Palmadale’i keskuses, kus tegeldi alkoholi- ja narkosõltlastega. Lõpuks palkas keskus mind täiskohaga nõustajaks.
Lahkusin sealt mõne aja pärast, et asuda tööle teismeliste alkoholi- ja narkosõltuvuse keskuses Californias Lancasteris. Kuna mind huvitas söömishäiretega patsientide nõustamine, läksin hiljem tööle doktor John Becki, kohaliku psühhiaatri alluvusse. Doktor Beck aitas mul avada toitumishäiretega patsientidele ambulatoorse keskuse, mille nimeks sai Victory Weight Management. Seal aitasin sundsööjatest patsientidel kaotada kaalu nõustamise, visualiseerimise ja afirmatsioonide abil. Samuti korraldasin patsientidega seansse, ent ei öelnud neile, et sain nende jaoks informatsiooni taevast.
Ma võtsin oma uurimused kokku raamatus „The Yo-Yo Diet Syndrome”*, mille mu agent William Morris müüs kirjastusele HarperCollins Publishers. Sellega algasid mu intervjuud ajakirjandusele ja toitumishäireid käsitlevad loengud. Lõpuks oli neid nii palju, et mul polnud enam millekski muuks aega. Minuga koos töötanud terapeut võttis keskuses ohjad enda kätte ning mina tegelesin kirjutamise, uurimustöö ja loengute pidamisega.
*„Jo-jo dieedi sündroom” (tlk)
Ma jätkasin psühholoogiaraamatute ja artiklite avaldamist toitumishäirete ja suhete valdkonnas. Samuti esinesin sageli raadio- ja telesaadetes, nagu „Donahue”, „Geraldo”, „Ricki Lake” jms. Reisisin nii palju, et LAX United Airways töötajad tundsid mind nimepidi, mis on märkimisväärne, sest nad näevad iga päev tuhandeid kliente.
Hoolimata mu ilmselgest ülemaailmsest edust tundsin sisimas tühjust. Tundus, nagu oleks mul elu mõte kaduma läinud. Muidugi aitasin ma inimesi. Aga see polnud see. Töötasin veel mõnes haiglas ja kliinikus, aga tundsin, et jooksen nagu orav rattas ega saa end kunagi kätte. Sain aru, et minuga pole kõik korras, ent ei teadnud, mida ette võtta.
Mõtlesin, et võib-olla sobiks mulle paremini erapraksis. Ma ei töötanud enam kliinikutes ja haiglates ning hakkasin nõustama telefoni teel. Tundsin end mõnevõrra õnnelikumana, aga tühjustunne jäi. Taipasin, et see tunne on „eksistentsiaalne äng”, mille puhul otsitakse tähendust ja eesmärki ... kinnitust sellele, et su tegevus on oluline.
Ma sain endiselt juhatust spirituaalsetel teemadel, ent ei tahtnud seda vastu võtta lapsepõlvemälestuste pärast – mind kiusati, sest olin imelik. Niisiis tegin kompromissi ning lisasin mõned spirituaalsed põhimõtted oma raamatutesse ja artiklitesse. Üldiselt püüdsin jätta „normaalset” muljet, ent mu ängistus kasvas, nagu midagi oleks mu elus puudu.
Jah, mõned inimesed peavad põhjani välja jõudma, et hakkaksid kuulma, kuidas nende sisemine mina häirekella lööb. Tollal olin mina üks neist! 1995. aasta 15. juulil toimus ärkamine, mis muutis alatiseks mu elu.
Panin parajasti riidesse oma kodus Californias Newport Beachil, kui kuulsin paremas kõrvas valju ja selget meeshäält. See ütles: „Pane oma autole kate peale, muidu see varastatakse ära.”
Ma teadsin, mida see tähendab. Mu valge 325 BMW oli garaažis, must katus üles tõstetud, ja lumivalged istmed torkasid silma. See äratas tähelepanu. Aga kui katus oli peal, ei pannud keegi autot tähele.
Ma polnud kunagi kahelnud selle hääle reaalsuses ega mõelnud, et imelik on pidada vestlusi kehatu häälega. Selle asemel ütlesin häälele, et elektrimootor, millega sai katte alla lasta, on katki. Niisiis ei saanud ma sellega midagi ette võtta.
Selle asemel et vaielda, kordas see hääl: „Pane kate autole peale, muidu see varastatakse ära.” Kui jälle vastasin, et ma ei suuda seda käsitsi teha, ütles ta: „Las siis Grant teeb seda.”
Ma olin rabatud ja tundsin äkki, nagu oleksin akvaariumis. Hääl, ingel, teadis, et mu tollal 14-aastane poeg Grant oli sel hetkel oma magamistoas. Ja tõepoolest, Grant oleks ilmselt suutnud katte autole peale saada.
Aga kogu see asi tegi mind kärsituks ja pealegi hakkasin kirikusse hiljaks jääma. Niisiis ütlesin Grantile hüvasti ja jooksin majast välja, paludes mõttes kaitset. Kirikusse sõites visualiseerisin, et mu autot ümbritseb valge valgus. Nüüd ma tean, et see on invokatsioon ja tähendab kaitse palumist inglitelt – nemad on valge valguse intelligentsed ja elavad olendid.
Sõites Anaheimi linnas mööda Lincoln Boulevardi, tundsin tugevat negatiivset energiat, nagu oleks visatud mürgist värvi auto ja minu peale. Mu esimene mõte oli, et mind märgati! – täpselt nagu oleksin saak püssikuuli ees. Ma palusin veelgi intensiivsemalt, kui pöörasin auto kiriku parkimisplatsile.
Parkisin auto, võtsin võtmed, koti ja magnetofoni, et kirikus jutlust lindistada, ning ajasin end sirgu. Seejärel kuulsin selja taga valju mehehäält, mis hüüdis vandesõnu ja nõudis mu autovõtmeid ja kotti.
Pöördusin mehe poole, kes vahtis mind vihaselt ja sihtis püstoliga. Tema kõrval, töötava mootoriga auto juures seisis teine mees.
Märkasin kohe, et mulle lähemal seisev mees on minust palju lühem. Ta silmad olid hirmust pärani. Ma teadsin vaistlikult, et ta polnud oodanud, et olen nii pikk (ligi 1.75 ja mul olid tol päeval kõrge kontsaga kingad jalas) ning et ta on pabinas.
Taipasin ka seda, et kui annan talle võtmed, on see mulle suur rahaline kaotus. Mu auto oli täielikult välja makstud ja mul puudus kindlustus selle varguse puhuks, niisiis otsustasin, et ei anna oma autot ära!
Ingli hääl, kes oli minuga enne rääkinud, oli jälle tagasi. See ütles: „Karju kõigest jõust, Doreen!” Seekord ma temaga enam ei vaielnud ja karjusin nii kõvasti, kui suutsin, ning see hääl tuli sügavalt mu rinnust. See tundus ürgne, justkui koopainimese suust. Ma nägin, kuidas mehe silmad läksid pärani ja ta taganes.
Suunasin oma magnetofoni tema poole ja jätkasin karjumist, kuni üks naine parkimisplatsil, kes parajasti oma autosse istus, nägi seda ja taipas olukorda. Ta andis signaali ja seda kuuldes jooksid inimesed kirikust välja. Kui parkla täitus pealtnägijatega, hüppasid mehed oma autosse ja kihutasid minema.
Langesin šokist ja tänutundest põlvili. Ma olin ikka veel elus. Mul olid auto ja kott alles. Mu pea käis ringi, kui taipasin, et see kehatu hääl oli teadnud tund aega varem, et selline lugu juhtub. Kuidas ta sai seda teada?
Parkimisplatsil põlvitades tänasin südamest Jumalat, et ta kaitses mu elu ja omandit. Mul oli häbi, et olin tekitanud eluohtliku olukorra, sest jätsin tähele panemata ingli hoiatused. Ma vandusin, et kuulan edaspidi oma teejuhti! Ja mu siht oli nüüd selge: anda võimalikult kiiresti võimalikult paljudele inimestele teada, et inglid on päriselt olemas.
Järgmisel päeval, 16. juulil 1995, pidin Las Vegases tervisliku toiduga seotud üritusel rääkima oma raamatust „Constant Craving”* ja signeerima neid. Tavalise ametliku kostüümi asemel tõmbasin selga „jumalanna kleidi”, mis oli üks mu lemmikuid, ja panin kaela kristallkee. Ma olin valmis „spirituaalsest kapist” välja tulema ja näitama avalikkusele, kes ma tegelikult olen!
*“Pidev isu” (tlk)
Hakkasin ka oma klientidele ja ajakirjade toimetajatele inglitest rääkima. Ütlesin meediainimestele, et lähen vaid sel juhul raadiosse ja telesse esinema, kui nad lubavad mul rääkida Jumalast ja inglitest. Leeza Gibbonsi, „Donny & Marie”, Roseanne Barri ja „The View” produtsendid nõustusid. Teised mitte. Sellest hoolimata jäin oma nõudmisele truuks ja järgisin oma eesmärki – rääkida inglitest.
Doreen Virtue „Ingliteraapia käsiraamat“, kirjastus Pilgrim 2016
Doreen Virtue on andnud oma ingliteraapia kursust alates aastast 1997, õpetades tuhandetele inimestele spirituaalset tervendamist inglite ja peainglite abiga. Selles suurepärases käsiraamatus on ta avaldanud vahendid, saladused ja harjutused, mida ta õpetab oma õpilastele. See raamat on hea abimees nii professionaalsele tervendajale kui ka inimesele, kes tahab lihvida oma loomupäraseid spirituaalseid andeid.
Sellest raamatust saad teada ...
millal milliste inglite poole pöörduda
kuidas aidata oma perekonda ja sõpru
kuidas tunda ära inglite saadetud märke
Doreen Virtuel on teaduskraad psühholoogias ja pikk selgeltnägijapraktika. Ta on pidanud loenguid paljudes maailma maades ja on mitme menuki autor.
