Wikipedia
Prantsusmaal sündinud poolatar Edita Pjehha on üle 50 aasta olnud üks kuulsamaid ja kuulatavamaid Vene estraadilauljaid. Nõukogude inimeste jaoks oli Pjehha nagu elluärganud foto glamuuriajakirjast. Välismaine soeng, moodsad riided ja äravahetamatu aktsent. Järgmisel suvel, kui jumal annab, saab estraadilavade primadonna 80 aastat vanaks.

„Mäletan, kuidas ma kuskil nelja-aastasena nägin Leningradi Oktjabrski kontserdisaali esiküljel hiiglaslikul plakatil kummalist naist. Lendlevad šifoonist riided, roos rinnal, lopsakas soeng. Küsisin üllatunult: “Kes see on?“ Kui mulle vastati, et see on mu vanaema Edita Pjehha, siis ma olin šokeeritud ja keeldusin uskumast. Kinnitasin, et see on võimatu: vanaema on kasvult palju väiksem ja hoopis teistsuguse soenguga. Mina oli ju teda seni näinud ainult kodustes oludes.“ Nii meenutab palju aastaid hiljem praeguseks Venemaal populaarseks lauljaks saanud noor Stas Pjehha oma endiselt ülimenukat ja ikka veel esinevat vanaema.

Erakordne lapsepõlv

Edita sündis enne teist maailmasõda Prantsusmaal väikeses kaevanduslinnas Noyelles-sous-Lens poola vanemate, tänapäeva mõistes võõrtöölise, tütrena. Tema kaevurist isa võttis pere kaasa ja läks Prantsusmaale paremat elujärge otsima. Kahjuks olid tollased töötingimused ka Euroopa kaevandustes sellised, et isa suri 1941 37-aastasena kopsutuberkuloosi. Et peret toita jättis Editi vanem vend Pawel kooli pooleli ja läks kaevandusse tööle. Teda ei jätkunud kauaks, ta suri 1944. aastal oma 17. sünnipäeval.

Need traagilised sündmused jätsid väikesesse tüdrukusse kindlasti omad jäljed. Samas karastas keeruline lapsepõlv teda varakult. Lapsena oli Edita suures keeltesegaduses. Kodus räägiti poola keelt, aga õues, linna peal, palju saksa keelt, sest kaevurite hulgas oli hulga sakslasi ja nende lastega Edita mängis, lisaks veel mitu aastat saksa okupatsiooni. Koolis aga käis õppetöö prantsuse keeles, plika oli klassipäevikus kirjas kui Édith-Marie Pierha.
Pärast sõda abiellus ema uuesti teise poola kaevuriga ja pere, lisaks Editile veel tema väikevend Jozef, siirdus tagasi esivanemate maale Poolasse. Võõrasisa jätkas kaevuritööd uuesti Poolamaa osaks saanud Sileesias. Sõjajärgne viletsus ja järjekordne räpane kaevuriasula ei saanud pakkuda eriti kena lapsepõlve. Kõigele lisaks nägi väike Edyta Piecha hirmsat vaeva Poola koolis, sest emakeelt jagas ta nii palju, et kodus lobiseda. Lugeda, kirjutada, matemaatikaülesannetest aru saada oli kirjeldamatult raskem. Aga ta oli püüdlik ning pärast esimesi raskusi sai tüdrukust eeskujulik õpilane. Sihikindlus saadab Pjehhat läbi elu.

Ei saa öelda, et Edita lapsepõlv oleks olnud väga õnnelik, kuid tüdrukule oli antud ilus hääl ja loomupärane musikaalsus. Ta oli näinud lapsena tööliselu rasket taaka ja suurt vaesust, aga leidis endas jõudu ja tahtmist, et sellest keskkonnast välja rebida. Pjehha läks õppima pedagoogilisse instituuti.
Koolitüdrukuna oli ta laulnud koolis ja tema anne jäi silma. Isetegevusfestivalid olid nõukogude ajal tihtipeale selleks kohaks, kus said esimese tuule tiibadesse nii mõnedki hilisemad lavatähed. Näiteks Jossif Kobzon või Valeri Leontjev tulid just nii avalikele lavadele. Värske tudeng Pjehha saadeti 1955. aastal kommunistlikus Poolas Gdanskisse laulukonkursile, mille ta võitis. Aukirjade kõrval pakuti talle nüüd ka õppimisvõimalust Leningradis. Moskva ja Leningrad olid tollase suletud Ida-ploki suurimad tõmbekeskused, neis suurlinnades olid nõukogude ajal märkimisväärsed välistudengite kogukonnad. Edita sõitiski kohale, et asuda õppima Herzeni-nimelisse pedagoogilisse instituuti psühholoogiat, aga alles kohapeal selgus, et sellele erialale võeti üliõpilasi vastu üle aasta. Juhtus olema mitte-vastuvõtu-aasta. Kange loomuga Edita otsis välja võimaluse asuda õppima psühholoogiat Leningradi ülikoolis, mis tol ajal kandis seltsimees Ždanovi nime. Jälle kord tuli tal hakata kõigepealt õppima võõrast keelt, et selles keeles edasi õppida. Hiljem tõusis sellest mitmekesisest keeleoskusest küll tublisti kasu.

Foto Wikipedia

Kiirelt leitud populaarsus

Muusikahuviline Edita leidis võõras linnas kiiresti üles Poola üliõpilaste moodustatud koori. Sealtkaudu tutvus ta noore muusiku, Leningradi konservatooriumi üliõpilase, Sevastoopolist pärit Aleksander Bronevitskiga. Noor, andekas, aga ka auahne muusikatudeng Aleksander koostas välistudengitest oma ansambli ja kutsus Edita sinna laulma. 1955. aasta vana-aasta õhtul esines bänd Leningradi konservatooriumi uusaastapeol ja Edita esitas poola keeles laulu „Punane autobuss“ (Autobus czerwony). „Laul võeti väga hästi vastu, aga ma ise olin nii üllatunud ja kohmetu, et ei osanud kuidagi olla,“ on tulevane staar oma debüüti meenutanud. Nõukogude ajal vaadati võimude poolt paha pilguga igasugustele lääne mõjutustele, kõik pidi olema oma, nõukogude, soovitavalt oma vene nõukogude. Aga kaval Bronevitski tabas ära, et tollaste võlusõnade hulka kuulus ka „rahvaste sõprus“ ja selle loosungi alt võis täitsa edukalt viljeleda rahvusvahelist popmuusikat. Ta pani omaasutatud ansamblile nimeks Družba (Sõprus) ja tänase päevani võib Lääne entsüklopeediatest leida ansambli kohta iseloomustust „esimene nõukogude popansambel“. Kohasem oleks ilmselt öelda „esimene vokaal-instrumentaalansambel“. Alguses mängisid ansamblis erinevate sotsmaade noored, aga kuna välistudengid läksid üldiselt pärast ülikooli lõpetamist kodumaale tagasi, siis tasapisi asendasid neid vene noored muusikud. „Rahvaste sõpruse“ ülla loosungi all esitati alati ka võõrkeelseid laule. Ansambel sai kiiresti populaarseks ja koos bändiga ka nooruke poolatar Edita Pjehha. Erakordne juba seegi, et 1956. aastal andis Leningradi grammofoniplaaditehas välja esimese plaadi kahe Edita Pjehha esitatud lauluga. 60 aastat tagasi! Tänaseks on peale Pjehha estraadil-ekraanil 1960-ndate nõukogude estraaditähtedest veel vaid Jossif Kobzon. Temalgi palju probleeme tervisega ja temagi saab järgmisel aastal 80.

Täht ei kustunud

Nõukogude ajal oli ikka väga keeruline nn kerge muusika žanris plaadi peale saada. Kuid Pjehha ja Družba puhkesid õitsele, esinesid N Liidu lagunemiseni nii kodu- kui ka välismaal. Huvitav fakt: Edita Pjehha oli esimene nõukogude laulja, kes laulis vene keeles sotsialistlikul kodumaal kuulsaks ühe kaasaegse Lääne megahiti – The Plattersi „Only You“. Varane keelekümblus tuli lauljale kasuks, ta laulis prantsuse, poola, saksa, inglise ja veel mitmes teises keeles. Pjehha head šansoonitunnetusega prantsuskeelsed laulud meeldisid ka pärisprantslastele, veel mõni aasta tagasi ilmus järjekordne kogumik lauljatari prantsuskeelsetest lauludest. Pjehha on mitmes intervjuus rõhutanud, et suureks eeskujuks oli talle Edith Piaf.

1956. aastal ansamblijuht Aleksander ja lauljatar Edita abiellusid. Olid abielus 20 aastat, siis lahutasid. Edita oli saanud staariks, kes ei tahtnud enam olla lihtsalt ansambli Družba solist. Kasvas mehel üle pea. Tuleb tunnistada, et ka kaks järgmist abielu Edita Pjehha lahutas.
Ehk tasub Pjehha eduka lauljakarjääri juures ära märkida ka seda, et 1957. aastal Moskva noorsoofestivalil esinedes meeldis ta väga tollasele N Liidu juhile Nikita Hruštšovile. Kõrgel kohal toetaja aitas noore laulja edule kindlasti tublisti kaasa, kas või kergemale pääsule välisturneedele. Pjehha meeldis ka hiljem Brežnevile. Näiteks 1972. aasta Müncheni olümpial esindasid ametlikus kultuuriprogrammis N Liitu just Edita Pjehha ja ansambel Družba. Tütar Ilona Bronevitskaja astus ema jälgedesse ja saavutas samuti lauljana päris kena populaarsuse. Suureks staariks siiski ei saanud.

Perekondlik lauluvanaema

Pärast lahutust Bronevitskist alustas Pjehha soolokarjääri, asutas oma ansambli, võttis vahepeal sinna ka lauljateed alustava tütre ja elas ka ilma Družbata hästi ära.

1988. aaastal, päris enne suure nõukogude riigi kokkukukkumist, sai Edita Pjehhast veel NSV Liidu rahvakunstnik.Tema parimaks loomiguosaks jäi tänaseni lüüriline tundeestraad. Tal läks ka päris hästi Euroopa-turneedel, aga Ameerikas jäid tema osaks ikkagi vaid Vene uusemigrandid. Intervjuus ajakirjale „Argumentõ i faktõ“ räägib ta sellest maailmajaost nii: „Pärast seda, kui sain kuulsaks, gastroleerisin Ameerikas viis korda. Ja kuigi mind suurepäraselt vastu võeti, tundsin ennast seal halvasti. Neil tuleb iga sõna järel „bisnis“, „raha“. Mulle on see võõras.“ Mis ei ole tal takistanud Venemaal honorare pigem dollarites vastu võtta.
Ansambel Družba tegutses edukalt 1988. aastani, kuni asutaja ja alalise liidri Aleksander Bronevitski surmani. Kümme aastat pärast lõpetamist hakati vana nostalgialaksu jälle nooremate moosekantide najal üles soojendama.

Elukogenumatele eestlastele võib meenuda, et ansamblis Družba esines omal ajal ka kaasmaalane Toivo Sooster. Eestiga on Edita Pjehhal lisaks siinsetele esinemistele ka muid huvitavaid seoseid. 1975. aastal esilinastunud Tallinnfilmi filmis „Briljandid proletariaadi diktatuurile“ esitab ta ühte Arvo Pärdi loodud laulu. 2012. aastal aga said Peterburis väljaantava kultuuripreemia „Balti täht“ Läänemere regioonis rahvusvaheliste sidemete arendamise eest meie Eri Klasi kõrval just kaks Venemaal loorbereid lõiganud poolatari: laulja Edita Pjehha ja näitleja Barbara Brylska („Saatuse iroonia ehk Hüva leili!“).

Edita on andnud lisaks tütrele hoogu juurde ka lapselaps Stas Pjehha lauljakarjäärile. Stas on intervjuudes kinnitanud, et ta ei tahtnud lauljaks saada. Unistas lapsena lendurikarjäärist, tegi tublisti sporti. Aga vanaema Edita pani ta raudse käega klavrit õppima. Siis järgnes juba muusikakooli lauluosakond ja 2004. aastal pääses Stas Pjehha laulusaate "Фабрика звезд" finaali, saavutas kokkuvõttes kolmanda koha. Tegemist vene variandiga noorte talentide lauluvõistlusest Star Academy. Eks muidugi on äärmiselt innustav ja kasulik, kui sinu vanaema on Edita Pjehha, aga Stas Pjehha on ennast laval tõestanud ja tõusnud vene poplauljate koorekihti.
Väsimatu lauljanna Edita on vanavanaema, hiljaaegu sündis tütrepojapoeg Petja Pjehha. Tütretütar Erika aga vaatas muusikast mööda ja hakkas hoopis disaineriks.

Eelmisel aastal sai Venemaal valmis ja näidati pärast pikki vaidlusi ka esimeses telekanalis ära 10-osaline sari Pjehha karjäärist “Sündinud täheks“ (peaosades Marina Aleksandrova ja Igor Petrenko). Edita Pjehha oli sellele väga vastu ja siis läksid filmitegijad temast lihtsalt mööda. Ei aidanud ka kohtusse minek, sari jõudis ikkagi ekraanile. Käesoleva aasta alguses antud intervjuudes räägib Edita Pjehha, et valmistub surmaks. Tal on Peterburi lähistel Leningradi oblastis kena maja ja lähedalasuval kalmistul ostis ta endale koha surnuaiale. Põhjendustes on ikkagi üksjagu kiusu. „Tähtedest tehakse filme pärast nende surma. See on nagu mälestusmärk. Aga minust tehti juba eluajal! Järelikult – varsti suren.“
Viimane Edita Pjehha kontsert Eestis jäi lauljatari haiguse tõttu ära, aga järgmine pealkirjaga "Häid jõule ja head uut aastat" peaks tulema 23. detsembril Narvas ja nende ridade kirjutamise ajal oli saal peaaegu välja müüdud. Piletihind 15-25 eurot on ka võrreldes paljude teiste välisesinejate piletihindadega mitte eriti kõrge.