“Alates 1980. aastast esinesin Viru ja Tallinna varieteeprogrammides peaaegu igal õhtul, nädalas oli üksnes üks vaba päev,” meenutab Els omaaegset hullumeelset elutempot. “Kümne aasta jooksul võtsin vaid kolmel korral endale vaba päeva. Igal võimalusel olin kodus.” Samasse ajastusse jäid väljasõidud, esinemised Linnahallis, filharmoonias ja televisioonis ning osalemine filmides, millest tuntuimateks kujunesid “Šlaager” (1982) ja “Ring sulgub” (1983).

Kümmekond aastat tagasi eetris olnud “Tähelaeva” saates meenutas Els, et tütardega tuli vahel ka range olla. “Nancy oli isepäine. Võisid küll temaga rääkida – ta sai kõigest aru –, kuid tegi ikka omamoodi, pannes kannatuse päris kõvasti proovile. Teinekord läks närv päris mustaks, kui vaatasin kella: kohe on vaja minema hakata! Lapsed tuleb ära toita ja magama panna, ennast korda sättida... Kui teised naised tegid võib-olla kord kuus endale soengu ja maniküüri, pidin mina igal õhtul tippväljanägemisega olema – see kuulus meie elustiili ja varietee juurde. Vahel ma mõtlesin, et jääks ometi haigeks! Kuid ega seegi päästnud; kui oli suurem roll, käisime tööl ka haigena.”

“Ometi oli lapsepõlv tore ja turvaline,” leiab Nancy.

“Et lapsed saaksid maal olla, ostsin Jõgevamaal Vägeva külas talu ning rääkisin oma vanematele augu pähe, et nad läheksid tüdrukutega juba mai lõpul maale,” jätkab Els. “Kui minul puhkus algas, kolisid vanemad linna tagasi ja mina jäin omakorda lastega.”

Kui Nancy lapsed olid väikesed, ajalugu kordus – tantsumuusikaartistina olid temagi esinemispaigad peaasjalikult ööklubid ning poeg Mihklit ja tütar Anna-Liisat hoidsid vanavanemad. Els käis Nancy laste sündides küll tööl, kuid hoidis jõudumööda ka pisikesi. “Mul on teinekord tunne, et olen nad ise sünnitanud! Mihkel käis minuga tööl kaasas nagu Nancy omal ajal. Mida muud saakski ette võtta väljapääsmatus olukorras, kus last ei ole kuhugi jätta, kuid töö on vaja ära teha?” Els ei saa aru vanaemadest, kes arvavad, et nende isiklik elu on kõige tähtsam. “Kui sa enam tööl ei käi, aita oma lapselapsi hoida! Sukka kududa ja raamatut lugeda saab ka hiljem. Küll sa jõuad endale elada, kui lapselapsed suuremaks kasvavad!”

Els usub, et ükski naine ei mõista oma ema ega emadust päriselt, enne kui tal endal laps sünnib. “See ehmataks ehk äragi, kui aru saaks, et ema roll on keeruline. Mul on nii meeles, kui meile kõigile tuttav näitlejanna omal ajal abiellus ning temalt küsiti ühes intervjuus, kui palju ta lapsi soovib. Väga eksalteeritud noorik vastas õhinal, et tahab vähemalt viit-kuut põngerjat. Mina oigasin mõttes: laps, sa ei tea, millest sa räägid – sul ei ole veel ühtegi! Kahe lapse juurde jäi ta pidama...”

Hirm ühiskonna pärast

Ühiskonna- ja sotsiaalprobleemid lähevad Himmadele vägagi korda. Els nimetab esimese mureallikana inimeste väikest sissetulekut, seejärel maksu- ja karistuspoliitikat. “Eesti riik on muutunud nii õhukeseks, et varsti jääb järele vaid jäljend, aur, fiktsioon,” muretseb Els. “Kui linnatänaval käia ja üldpilti jälgida, toimib kultuur pealtnäha vägevasti, kuid sissepoole süvenedes, riigistruktuuri lähemalt vaadeldes ja asjade olemusega paremini kurssi saades selgub, et see on ainult pealispind, mille üle rõõmu võib tunda. Eriti raskes olukorras on lastega pered – kuigi sotsiaaltoetusi makstakse, ei õnnestu meie elukalliduse juures ära elada. Tavalisel töötaval perekonnal ei jätku isegi selleks, et normaalselt süüa ja riides käia ning kultuurisündmustest osa saada.”

Tervis, ilu ja geenid

Elsi ja Nancyt vaadates ei saa jätta imetlemata ema-tütre sarmikust. Kadestamisväärne jume, nooruslik hoiak ja ei ühtki liigset kilogrammi! Mõne aasta eest rääkis Els ETV saates “Ringvaade”, et ei ole teinud ühtegi ilusüsti. Lauljatari näolt olevat kunagi otsitud isegi iluoperatsiooni arme, kuid huumorimeelega daam seletas uudishimulikule, et need olla osavalt varjatud!

Elsi neli õdegi näevad oma vanusest tublisti nooremad välja.

Els kinnitab, et head geenid on päritud tema emalt, kes oli terve ja ilus inimene, sünnitas kaheksa last ning elas 97aastaseks. “Veel 94aastaselt käis ema kõrgetel kontsadel ja tegi ise oma soengud.” Nancy vaidleb vastu: “Me sünnime teatud geenipagasiga, kuid geenid on siiski nagu plaan insenerile. Lülitid ehk kõik välismõjud on suuresti meie kätes. Nii tulenevad ka haigused paljuski enda mürgitamisest nii vaimsel kui ka füüsilisel tasandil.”

Varietees töötades tegi Els aastaid kolm korda nädalas kõva trenni, sest enamasti nõudis programm ka solistilt head lavaliikumist. Praegu hoidub ta mis tahes režiimi suhtes kramplikku hoiakut võtmast ning õdedega kokku saades sööb suure tordilõigu. Muidu kaalub ta siiski hoolega, mida suhu pista. “Mul ei ole tervise pärast põhjust muretseda, kuid et see nii ka jääks, pean olema ettenägelik ja end hoidma. Kui midagi valesti teed, reageerib keha kohe,” on ta kogenud. “Eks igaüks valib ise, mida ta sööb, kuid mõistlikuks võiks siiski jääda. Kui kehakaalu ikka on palju, ei maksa saia süüa. Samas ei ole vaja kedagi õpetada – kõik on juba niigi teada ja infot leidub külluses.”

Tiitlid tüliks

Elsi on nimetatud ajakirjanduses 1960–70ndate superstaariks. Naine ise ei arva tiitlitest midagi. “Mul on kuulsust sama palju vaja kui jänesel kolmandat silma!” naerab Els.

Praeguste lauljate kohta arvab Els, et pinnalejäänutes on iva: “Nad annavad laulja mõõdu välja; neil on oma nägu ja täiesti äratuntav hääl. Kui nende intervjuusid kuulata-vaadata, tunduvad nad intelligentsed ja sümpaatsed, räägivad ilusat eesti keelt. Teisalt leidub neidki, keda kunstlikult tõstetakse – muidu nad ei püsiks. Eks aeg näita, kes jäävad ning kes figureerivad aastakese, seejärel kadudes. Kõik kulgeb oma loomulikku rada.”

Mitmete kolleegide eeskujul endast elulooraamatut kirjutada (lasta) Els ei plaani. “Elulooraamatutest üldisemalt rääkides ootan suuremat tausta – konkreetse inimese elu võiks olla teistele toetavaks põhjaks,” usub Els. Küll aga on Els kogunud juba aastaid materjali oma venna, orelikunstnik Rolf Uusvälja elulooraamatu tarvis. “Olen kokku pannud juba vaata et kaks magistritööd – inimene on elus nii palju teinud!” tunnustab Els, kes peab vennast rääkivat raamatut ja hauamonumenti Siselinna kalmistul oma hobiks. “Olen alati kõik ära teinud, mida endale lubanud olen, ning kindlasti ilmub ka see raamat. Küsimus on pühendumises.”

Pühale pühendudes

Els on seljataha jätnud abielu tütarde Nancy ja Helena isa, muusik Lembit Himmaga ning kooselu maineka kirjaniku Mihkel Mutiga. Miks üle poole sõlmitud abieludest lõhki lähevad? “Põhjuseks on ühiskondlikud pinged ja kõvad riigistruktuurid,” arvab Els. “Inimesed ei ole iseenesest head ega halvad, neid lihtsalt surutakse sinna ja tänna. Ühed peavad vastu, teised mitte. Kuidas saab olla ühtset perekonda ühiskonnas, kus kõik muudkui võistlevad omavahel? Meid pannakse lapsest peale vastanduma ja võrdlema – mitte koos musitseerima, vaid kohe lauluvõistlusele. See on lõhkuv! Kas sa ikka leiad oma võistlejaga ühisosa? Ei, pigem hoiad paremad palad enda teada, kui neid teisega jagad. Võistlus on kahjuks ühiskonna alustala!”

Els on näinud, et paljusid tütarlapsi valdab ootus: vaat kui T e m a mu ellu tuleks, saabuksid päike ja õnn! “Pruugib mul vaid abielluda – ja kõik saab korda! Tegelikkuses tuleb end ise õnnelikuks teha, siis suudad sa ka teise vastu hea olla. Pühendumise asemel on ent nii mõnedki ohjad lõdvemaks lastud. Kõik muudkui proovivad kooselu. Ühte kolides ei mõtle keegi eluajaks kokku jääda. Kuklas istub teadmine: kui ei sobi, võin ka ära minna, meil kõigil on see vabadus! Üks ei kõlvanud – ju iseloomud ei sobinud. Järgnevad teine ja kolmas abielu. Nii proovitakse kogu aeg. Tõsist pühendumist ei ole, sidemed rebitakse palju kergemini lahti. Varem suhtuti abielusse teistmoodi. Pühendumine on otsus. Näiteks mu vanemad olid noorpõlvest surmani koos ja kasvatasid üles kaheksa last, olles väga teineteise küljes kinni – eluaeg partnerile pühendunud. Viimasest ongi tänapäeval suurim puudus.”

Jaga
Kommentaarid