I

Naine peab olema kaval
Oma parimad nõuanded olen saanud meestelt. “Õpi lõõgastuma”, “ole enesekindlam”, “ära ürita olla keegi, kes sa ei ole”, “sa ei ole kunagi tavaline, kasuta seda ära”… Need soovitused on teinud minust naise, kes ma praegu olen.
Viimati sain väga head nõu, kui tegin pika retke Hispaanias. Üks arst soovitas mulle: “Kui keegi ütleb sulle, et oled nii hea/ilus/osav, siis vasta “Ma tean!”, sest sa ju tead, et sa seda oled.” Väärtustangi kõike seda, mida teen, ja kõike, mida ma olen.”

II

Aeg paneb paika

“Kunagi olin õudne solvuja ja ülemõtleja. Psühholoogist sõbranna ütles aga kord, kui olin jälle millegi peale endast väljas, et mõtle, kas sa mäletad seda ka aasta pärast? Kui vastus on jah, ju siis on mingi suur asi, aga kui vastus on ei, siis ära raiska selle peale mõtlemisega aega. Selle mõtte järgi lahendan ka oma praegusi argiseid arusaamatusi.”

III

Ära hooli teistest

“34aastasena ühel konverentsil osaledes sattusin ühte tuppa psühholoogina töötava naisega. Konverentsi lõpuks olin talle märkamatult endast väga palju rääkinud. Kui tuli aeg koju sõita, ütles ta mulle: “Tead, sinu elu teeb keerukaks see, et sa mõtled pidevalt sellest, mis teised sinust arvavad. Tegelikult on see aga hoopis nende, mitte sinu probleem.”
Muidugi olin seda lauset varemgi kuulnud – aga sel hetkel jõudis see mõte päriselt minuni. Kui ma ei tegutseks nii palju selle nimel, et kõiges täiuslik välja paista, olla sale ja moekas, jääks rohkem aega… kas või lugemiseks. Kui ma ei tunneks teiste arvamuse survet, siis mind ei painaks nii väga tõsiasi, et ma pole ikka veel abielus, kuna ma ei suuda leida endale täiuslikku partnerit, et mul pole lapsi. Isegi elukoht Lasnamäel – mulle ju tegelikult meeldib sealne avarus, kõrgelt avanev vaade. Aga alati, kui küsitakse, kus ma elan, tunnen piinlikkust, sest seda ei peeta edukale eestlasele sobivaks rajooniks.
Kui olin neid seoseid ja põhjusi mõistnud, oli kergem elada. Ja kui olin leppinud mõttega, et ei mina ega mu partner ei pea olema kõiges ideaalsed, kohtusin varsti ka oma mehega.”

IV

Ära põe!

“Kõigi professionaalsete nõuannete kõrval, mis elus edasi on aidanud, meenub ühe lihtsa maamehe lohutus, kui talle oma keerulisi suhtesituatsioone kaebasin. “Saada v...u!” tavatses ta keerutamata öelda oma talitsematus, kuid heatahtlikult ehedas siiruses. See oli küll väga räiges kontrastis minu keelepruugiga, kuid paljas mõte end niimoodi väljendada ajas naerma ja andis väljapääsmatuna näivale olukorrale hoopis värvikama vaatevinkli.”

Artiklit täismahus loe aprilli Eesti Naisest või digiajakirjast