Fotolia
Meid oli kolm. Üks aasta minust vanem õde ja aasta noorem vend. Ema kasvatas meid üksi. Isast kuulsime mõnikord – siis kui ta oli järjekordselt midagi korda saatnud ja vangi pisteti. Murdeeas ahistas ta mind seksuaalselt korduvalt.

Meid oli kolm. Üks aasta minust vanem õde ja aasta noorem vend. Ema kasvatas meid üksi. Isast kuulsime mõnikord – siis kui ta oli järjekordselt midagi korda saatnud ja vangi pisteti. Murdeeas ahistas ta mind seksuaalselt korduvalt.Oma lapsepõlve hakkasin mäletama ehk siis kui olin kolmene. Elasime kolhoosi väikses majas, kus oli kaks tuba ja muldpõrandaga köök ning sahver. Ühes toas oli kaks voodit, teine ruum oli tühi. Köögis oli laud ja puuküttega pliit.

Ema oli kolhoosi laudas lüpsja. Ta läks kell 3 hommikul lüpsma. Kell 10 tuli laudast ning kell 16 õhtupoolikul läks jälle, tulles kell 21. Mõtlen õudusega praegu, mida tegid ta kolme-, kahe- ja ühe-aastane laps üksi kodus, kui ema oli tööl?! 

Olen kogu oma lapsepõlve tundnud vägivalda, hirmu, nälga ja külma. Hirmu ema ja isa ees. Sest kui ema töölt tuli, peksis ta lapsed läbi. Mäletan ühte põhjust – olime kogu leiva ja hapukoore ära söönud. Mäletan, kui hästi see sel korral maitses.
Meie maja lähedal oli park ja pargis maa-alune koobas – ema pani meid sinna kinni – vöttis ühekaupa ette ja peksis rihma või pesumasina voolikuga koopa ukse ees. Teised kaks last karjusid suures hirmus keldris ja pelgasid oma järjekorda. Mäletan seda kohutavat hirmu ja väga soovisin, et see juba möödas oleks. Olin siis umbes 4-5aastane. Emal oli tavaks öelda, et peksab meid nii palju, kui ”hinges jõudu”. Ja ta teine väljend oli ”peksta nii palju, et valu südamesse” läheks.
Mäletan ühte korda, kui valu läks südamesse.