Enn Eesmaa tagasivaade 1. juuni: Baudelaire´i „Kurja lilled“, Marilyn Monroe ja biitlite 8. stuudioalbum

Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on eilne, tänane või homne päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Täna tahan, võin ja tohin teid kõiki õnnitleda, sest lisaks rahvusvahelisele lastepäevale on esimene juuni ka ülemaailmne lastevanemate päev. Seega puudutab topelt-tähtpäev absoluutselt meid kõiki.

Tänastes tagasivaateis meenutan kolme, tegelikult isegi kuut inimest, keda tõenäoliselt ja loodetavasti teatakse ka saja aasta pärast. Alustan paljude asjatundjate meelest üheksateistkümnenda sajandi mõjusaimast luulekogust „Kurja lilled“, mis ilmus raamatulettidele esimesel juunil 1857. 

Teose autor oli sünnipärane pariislane Charles-Pierre Baudelaire, keda asjatundjad juba ennegi ta luuletuste järgi teadsid, kuid „Kurja lilled“, mis osaliselt koondas ka varem trükitud luuletusi, tegi Baudelaire’i skandaalselt kuulsaks. Luuletaja isa oli mõõdukalt andekas luuletaja ning maalikunstnik, võõrasisa aga kindral ja suursaadik Jacques Aspic. Noor Baudelaire oli keevaline, Pariisi Ladina kvartali ennastunustavas meeletuses haigestus ta ravimatusse sugutaudi. Sõprade eeskujul sai andekast noormehest ka oopiumi kuritarvitaja. Seda hukutavat harjumust ei leevendanud isegi Indias kosumiseks veedetud nädalad. Noore mässuhingelise kunstikriitiku ja esseisti poolehoid kuulus loomulikult ja jäägitult aasta 1848 revolutsiooni protestimeelsusele. Kirjaniku ainsa elu ajal ilmunud luulekogu „Kurja lilled“ algtrükk ilmus kümme aastat enne autori surma. Baudelaire täiendas oma peateost pidevalt ning kolmas trükk ilmus juba pärast sümbolismi ja dekadentliku luulesümboli matuseid. 

Luulekogu võeti vastu mitmeti, kuid eranditult tormiliselt. Ametlik kriitika ta vormipuhtale lüürikale oli karm, kuus luuletust koguni keelustati nilbuse süüdistusel. Neis värssides oli muuhulgas juttu oopiumist ja lesbidest, mida aastal 1857 peeti veel põlastamisväärseks. Kirjaniku heitlik eraelu ja ta väljakutsuv mulatitarist armuke kutsus vagatsevalt silmakirjalikus ühiskonnas alatihti esile agressiivset suhtumist. Haiglaselt tujukas, spliinidest vaevatud üsna suure varanduse pärija Baudelaire oli ometi krooniliselt võlgades, paljudele oli vastuvõtmatu ta tormakas kaldumine usulisse müstikasse. Charles Baudelaire otsis jumalat temasse uskumata. Kirjandusgurmaanid aga nägid luuletajas algusest peale suurvaimu, kes kaudu haiglaste elamuste otsis poeetilist iluideaali. 

„Kurja lilledesse“ suhtusid soosivalt nii Victor Hugo, kellele eriti meeldis luuletus „Luik“, kui ka Gustave Flaubert, kelle romaani „“Madame Bovary“ oli alles hiljuti niisama kirglikult rünnatud. Kirjaniku postuumselt avaldatud „Väikesed poeemid proosas“ oli esimesi sellelaadseid õnnestunud katsetusi Euroopas. Baudelaire tõlkis palju oma sõbra Edgar Allan Poe teoseid, olles esimene, kes seda andekat ameerika kirjanikku prantslastele tutvustas. Selgeid Baudelaire’i loomingu mõjutusi võib välja lugeda teiste tuntud prantsuse luuletajate värssidest. Olgu siinkohal mainitud vaid temast nooremad Stephane Mallarme ning loomingu ja saatuse poolt kokku viidud Paul Verlaine ja Arthur Rimbaud.

Usun ja loodan, et nad kõik vaatamata oma seksuaaleelistustele oleks ehk mõne luuletuse kirjutanud ka kõigi aegade ühe legendaarsema kaunitari Marilyn Monroe kiituseks.
Mõned aastad tagasi Norramaal käies nägin ühes linnakeses Monroe kuju ning sain teada, et sealt oli pärit imekauni naise vanaisa, kelle nimi oli Mortenson. Oli ju Marilyngi esimesel juunil 1926 sündides Mortenson, eesnimedeks anti lapsele aga Norma Jeane, nagu kinnitab ka Elton John oma suurepärases laulus. Raske oleks ette kujutada kaheksakümne üheksa aastast Marilyn Monroe’d ning kirjutusi ta õnnestunud või ka untsu läinud iluoperatsioonidest ning progresseeruvast reumast.

Monroe lühike särav kuigi kaugeltki mitte roosiline elu oli otsekui teleseriaal, mida kõik vaatasid, paljud jumaldasid, vähesed uskusid ja peaaegu et mitte keegi ei osanud vääriliselt hinnata. See jumalikult kaunis, mehi kuidagi eriliselt võlunud naine koges rohkem kurjust ja traagikat, kuid ka triumfihetki ning lakkamatut väsitavat tähelepanu kui ühele haprale inimesele jõukohane. 

Marilyni bioloogiline isa põgenes mootorrattal enne, kui tütar sündida jõudis. Kaheselt pidi Norma Jeane meeletu peksu tagajärjel napilt surema, kuueselt tehti lapse kallal esimene vägistamiskatse. Ta haige hingega emal oli veel mitu suhet, üks neist kandis nime Baker, millest saigi brünetina sündinud Marilyni perekonnanimi. USA riigipea James Monroe otsene järeltulija Marilyn, kelle vasakul jalal oli kuus varvast, kasvas Los Angelese turvakodus ja teismelisena leidis tööd kohalikus lennukitehases. Alguses ei märgatud seda ilusat neidu. Mitugi stuudiot tegi temaga kaameraproove, kuid tavaliselt jäi asi katki. Aastal 1949 esilinastunud filmis „Trupitüdrukud“ pani kaunitari tähele Joseph L. Mankiewicz, kes andis Marilynile rolli oma tippfilmis „Kogu tõde Evest“. Edasist karjääri sillutasid Monroe kunagiste „Playboy“ aktifotode avaldamine ja väike vallatu skandaal selle ümber, mis mehi vaimustas ja naisi vihastas. 

Et mis temas siis niiväga erilist on? Aga ometi nägi pool inimkonnast, et oli. Staariks tõusis Marilyn Monroe aastal 1953 esilinastunud menufilmides „Niagara“ ja „Härrad eelistavad blonde“. Juba järgmisel aastal tunnistati Monroe esimest korda kinomaailma lemmiknaisnäitleja Kuldgloobuse auhinna vääriliseks. Sama saavutust kordas ta ka oma surma-aastal. Monroe hingematvalt meelas välimus, milles mingis ebaloogilises kooskõlas põimusid süütus ja seksapiilsus, abitus ja samas ka relvituks tegev jõud, oli ühtaegu ta õnn ja õnnetus. 

Marilyn Monroe surm jääb tõenäoliselt veel mõneks ajaks, kuid mine tea, võimalik et isegi igaveseks saladuseks. Seda rohkem on põhjust oletada, et mängus olid võimukad isikud. Autentsena on sellest erakordsest naisest ja näitlejast alles jäänud 30 filmirolli ja legend, mis on mõõtmatult suurem, kui Norma Jeane Bakeri tegelik elu.

Elust tunduvalt suuremad biitlid andsid täna 48 aastat tagasi, heldus sellest on juba ligi pool sajandit, välja popmuusika üheks andekamaks heliplaadiks ülistatud kaheksanda stuudioalbumi „Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band“. Sellest inimestele loodetavasti igavesti huvi pakkuvast kauamängivast võiks ning koguni ehk peaks rääkima pikalt ja põhjalikult, sest selles oli palju uut nii sisus kui vormis. Kõigil, kes plaati kasvõi korra kuulanud, on kindlasti oma lemmiklugu või laul. Ühele on see „With a Little Help from My Friends“ sümpaatselt viltu laulva Ringo Starri esituses või erakordselt palju poleemikat, muuseas ka semantilist segadust tekitanud „Lucy in the Sky with Diamonds“, mis tõenäoliselt siiski tähendas vihjet LSD-le, kuigi John Lennon väitis midagi hoopis muud ja süütumat. Minule on alati hinge läinud vormilt lihtne, kuid sisult põhjatusügav „She’s Leaving Home“, milles otsekui veepiisas on andekalt kirjeldatud põlvkondade vahelisi arusaamatusi ja pingeid, mis olid suured juba siis, kui biitlid veel noored olid. Vapustav laul lõpeb sõnadega Bye-Bye.

Enn Eesmaa „Tagasivaade“ Kuku raadios E-R kell 10.15 ja kordusena kell 18.15