Enn Eesmaa Foto: Andres Putting
Esimene mai on läbi sajandite inglise naistega seotud kuupäev. Alustan pühast Walburgast, kes elas ja tegutses peamiselt Saksamaal, kuid sündinud oli Inglismaal kaheksanda sajandi alguses. Kuna ta kuulutati pühakuks mingi aasta esimesel mail, hakkas levima traditsioon seda päeva nimetada volbripäevaks.

(Tekst on pärit Enn Eesmaa saatest "Tagasivaade", mis oli Kuku raadio kavas kolm aastat tagasi.)

Siinkohal peab lisama, et sel paljude linnade, Antwerpen kaasa arvatud, kaitsepühakul pole mingit seost volbriööga, mil pigem kurjad või vähemasti väga vallatud tegelased ilma teevad. Kui pühal Walburgal oli tavapäraselt käes õlilambike, siis volbriööl eelistatakse tõrvikuid ja mis seal pattu salata, pahatihti ka pudeleid.

Eestis pole nõidasid eriti armastatud, esimesel mail valiti meil hoopis maikrahvi ja –krahvinnat, peeti rohkete roogadega ja piisava märjukesega pidu ning lasti ammuga täpsust. Loodetavasti enne, kui lauda istuti, pärast oleks üsna raske olnud papagoile pihta saada. Ennevanasti öeldi paljudes kohtades, et volbri ajal käivad nõiad loksperil. Küllap on see arvamine pärit juba ajast, mil sakslased meil maid ja õigust jagasid. Kui Goethe „Fausti“ lugeda, pole pääsu Blocksbergi mäest ja nõidadest, kes seal lõbutsemas ja tantsimas käisid. See mägi, mida tuntakse ka Brockenina on tõepoolest olemas, pisut üle kilomeetri kõrge ja kuulub Harzi mäestikku.

Kogenud viktoriinisõbrad vast teavad, et just sellele kõrgele kohale rajati aastal 1935 maailma esimene telemast, mis mõned hooajad aitas Euroopas natsismivingu levitada. Ameeriklased purustasid selle propagandarajatise veel enne, kui sõda oli ametlikult lõppenud. Tänasel töörahvapühal aga vaatab osa sakslasi Brockeni uue telemasti kaasabil oma lemmikkanaleid ja saateid, milles kindlasti kajastatakse maidemonstratsioonidel ja kõnekoosolekutel toimunut, sest ega rikastegi riikide töörahvas oma eluga üleliia rahul ole. Muide, Saksamaal oli esimene mai riiklik tööpüha juba siis, kui Hitlerist sai kantsler aastal 1933.

Paar sõna veel ühe sakslase kohta, kes teenitult Soome riigi ajalukku läinud. Sõna „teenitult“ pole antud loos küll päris kohane, sest Hesseni ja Brabandi esimesel mail 1868 sündinud pika nimega printsil ja maakrahvil von Hessen-Kasselil soome rahva ees rohkem teeneid polnud, kui et oli nende ainus kuningas ajaloos. Tema tegevusstaaž piirdus vaid kahe kuuga ning loojus Saksamaa lüüasaamisega Esimeses maailmasõjas.

Ometi valiti von Hessen-Kassel Soome ja Karjala kuningaks me hõimurahva parlamendis Eduskuntas. Selle ülimalt ootamatu otsuse põhjust võib ehk leida selles, et Soome kuningas oli viimase Preisimaa kuninga ja Saksa keisri Wilhelm Teise õe, Preisi printsessi Margareti abikaasa. Lisaks oli trooninimeks Fredrik Kaarle võtnud täiesti monarhi nägu mees ka Ahvenamaa hertsog, Lapimaa suurvürst ning veidi raskesti arusaadavalt Kaleva ja Põhjala isand. Soomlased, kes võõramaa mehest tahtsid rohkem nagu omakandi poissi teha, hakkasid kuningat kutsuma Väinö Esimeseks, kes paraku jäi küll ainsaks ja viimaseks.

Nüüd aga teeme ajaloolis-geograafilise pöörde Soomest lõuna, nende keelepruugis aga edela suunas ning peatume pikemalt Suurbritannia arengutel alates kaheksateistkümnenda sajandi algusest, mil see liitkuningriik tekkis. Oli esimene mai aastal 1707, mil allkirjastati Act of Union - uniooniakt, mis ühendas ligi sajand personaalunioonis olnud Inglismaa ja Šotimaa kuningriigi Suurbritannia kuningriigiks. Suurt riiki valitses toona ning veel seitse aastat kuninganna Anne, viimane Stuartite dünastia esindaja troonil. Nüüd jätame pisut üle poolteise sajandi vahele ning jõuame aastasse 1867 ning legendaarse kuninganna Victoria valitsemisaega.

Mainitud aasta esimesel mail krooniti Suurbritannia ning Iirimaa Ühendkuningriigi kuninganna India keisrinnaks. Victoria esindas troonil Hanoveri dünastiat, mis võimule tuli kohe pärast Stuartite protestantliku haru väljasuremist kuninganna Anne’i näol aastal 1714. Hannoveri kuurvürst Georg Esimesest sai sõnagi inglise keelt rääkivaks kuningaks George Esimeseks. Nüüd aga tagasi kuninganna Victoria aega, õigemini tuleks küll öelda, et edasi, sest Victoria oli toimekas ja enamasti edumeelne monarh. Ta valitses oma hiigelsuurt kuningriiki, mis hõlmas neljandiku planeedi pindalast ligi 64 aastat. Troonile tõusis ta kaheksateistkümneaastasena ning üsna suure juhuse tõttu. Ta isa Kenti hertsogi Edwardi kolm vanemat lastetut venda olid surnud, nii päris kuningriigi noor neiu, kes troonipärijate järjekorras oli alles viies! Kuninganna Victoria oli esimene, kes asus koos oma perega elama Buckinghami paleesse. Kuningannat kutsuti Euroopa vanaemaks, sest tema järeltulijaid leidus ja leidub tänagi paljude riikide valitsejate seas.

Vaatamata oma mõjuvõimule ja populaarsusele allutati just Victoria valitsemisajal Briti monarhia täielikult ja lõplikult parlamendi kontrolli alla. Kuninganna katsed sekkuda välispoliitikasse tõrjuti elegantselt, kuid kindlalt. Kuninganna Victoria valitsemisaja lõppsaldo oli pea igas punktis positiivne. Tema ajal kasvas neljakordseks eksport ja raudteede kogupikkus koguni kümnekordistus. Inglismaa oli Victoria ajal tugevam kui kunagi varem ja paljude arvates pole ka hiljem olnud midagi nii edukat vastu panna. Kuninganna kirjutas keskmiselt 2500 sõna päevas. Ta detailsete ja ajalooliselt ülihuvitavate päevikute kogumaht ulatub saja kahekümne kahe köiteni! Ning veel ühest otseselt kuninganna Victoria ning tema sünnipäevaga seotud rariteedist tahan teile rääkida.

Esimesel mail 1840 tulid kuningriigis müügile maailma esimesed postmargid, mida filateeliahuvilised teavad „Penny Black“ nime all. Mark oli musta värvi ja maksis ühe penni, siit ka nimi. Hammustuseta margil oli kuninganna Victoria kujutis ning postivahend oli ümbrikule kleebitav. Lisaks mustale lasti välja ka kahepennised sinised postmargid, neid trükiti vaid esimesel aastal ühtekokku 75 miljonit, mis tõi kaasa revolutsiooni postiteenistuses. Enne esimeste postmarkide ilmumist korraldati kuningriigis konkurss, mille võitjat oli raske välja selgitada. Lõpuks lepiti kokku, et margil kujutatakse toona kahekümne ühe aastast kuningannat ja selgitus oli neil aegadel ilmselt veenev. Oldi nimelt kindlad, et kui margil on kujutatud lugupeetud isikut, kaitseb see solvavate võltsingute eest! Margil kujutatud pea graveeris Henry Corbouldi poolt tehtud sketši alusel Charles Heath koos oma poja Frederickiga. Esimesed margid trükkis plokkidena Perkins Bacon. Postmargid muutusid kiiresti sedavõrd menukaks, et leidsid koha isegi koduses interjööris tapeedi näol. Kui mõni selline sein veel olemas oleks teeniks omanik mitukümmend miljonit, sest pelgalt ühe „Penny Black“ ploki väärtus on mitu tuhat inglise naela.

Tänapäeval kasutatakse postmarke üsna vähe, sest kirju ei kirjutata enam kuigi palju. Küll aga saadetakse SMS-e ja kasutatakse kõikvõimalikke muid mugavaid sidevõimalusi.