Enn Eesmaa Foto: Andres Putting
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on eilne, tänane või homne päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Sedakorda alustan meenutustega ühest järjekordsest sõjast, mida Eestimaal on parema ja inimväärsema elu nimel mõnigi kord peetud. Iseasi küll, kas just eesti inimeste hüvanguks. Me vanavanemate kalendrid, juhul, kui nad toona üldse juba olemas olid, näitasid teist juunit 1858. Sel meist juba kaugel päeval algas Mahtra sõda, millest sai Põhja-Eesti talurahvarahutuste keskne sündmus.

Mehed ajas marru ja mässama kaks aastat varem vastu võetud talurahvaseadusest erimeelne arusaamine. Me vanaisade vanaisad ei tahtnud enam endises ulatuses täita kurnavaid teokoormisi. Kevadel 1858 keeldusid abiteost kaheksateistkümne mõisa talumehed. Mõisnikud kutsusid appi kaks roodu soldateid ning eestlasi peksti nii Ojasool kui Habajas. Sealt saadetigi pool roodu, mis tähendas pooltsada sõdurit ja kaht ohvitseri, Mahtrasse. Kohalikud mehed said asjast ette teada ning saatsid naabervaldadesse appikutsesõnumeid.

Täna hommikul saja viiekümne seitsme aasta eest piiras umbes 800 ümberkaudsete valdade talumeest soldatite napid read ümber, tegid neile kõvasti tuupi ja sundisid püssimehed põgenema. Kahjuks käis ühe ohvitseri käsi ülemäära halvasti ning mees suri, 13 soldatit said haavata. Eestlaste poolel olid aga kaotused tunduvalt raskemad, meie mehi sai Mahtra sõjas surma kümme, teiste seas ka sulane Jüri Tork ja taluperemees Adra Mihkel. Ometi tunnetasid mässumeelsed mehed oma jõudu ning põletasid maha Mahtra mõisahoone.

Teade ennekuulmatust vastuhakust jõudis koguni keiser Aleksandr Teiseni, kes oma otsata karmuses käskis koheselt moodustada ligi kahe ja poole tuhande mehelise väeüksuse, et tšuhnaadele koht, nagu siis öeldi, nagaikaga kätte näidata. Ometi jäi see hambuni relvastatud meestevägi Mahtra maile tulemata, asja ajasid joonde kohalike garnisonide täägid. Sõjakohtu esialgse otsuse kohaselt määrati ülestõusnutele surmanuhtlus, mis veidi hiljem asendati ihu- ja hingenuhtlusega. Neljakümne ühele mehele korraldati kroonu poolt kadalipp, mis toona tähendas kuni tuhandet hoopi olenevalt sellest, kui mitu korda tuli karistataval sõdurite spaleeri läbida. Peeter Olander Kaiust ja Ado Andrei Mahtra vallast saidki kumbki tuhat valusat vitsahoopi ning nad jäid ilma kõigist seisuseõigustest, mida tõsi küll, polnud just priiskavalt palju.

Õnnetud mehed saadeti kahekümneks aastaks sunnitööle, millele järgnes sundasumine looduskaunis kuid inimkarmis Siberis. Jaan Tõnissoni hinnangu kohaselt oli Mahtra sõda Eesti Vabadussõja eellahing.
Tubli nelikümmend aastat neist sündmustest hiljem huvitus Mahtra sõjast Eduard Vilde, kes kirjutas Hans Tertsiuse, Jüri Rosenmäe ja Peeter Olanderi loo surematuks oma samanimelises romaanis, mis ilmus aastal 1902.

Läks veel ligemale nelikümmend kevadet ning juunis 1941 räägiti eestlaste õuedes ja koguni kodudes jälle vene keelt. Stalinistlik Nõukogude Liit näitas oma tegelikku palet ja viis isamaalt suure kodumaa Siberisse üle kümne tuhande inimese ja seda tubli nädal varem, kui Saksamaa tungis Nõukogude Liidule kallale. Moskva jõhker karistusoperatsioon purustas viimastegi sinisilmade lootused uuemast ja helgemast homsest, mis taevale tänu on nüüd juba aastaid eilne päev.

Üks tänaseid maailmakuulsaid sünnipäevalapsi on Rootsist pärit kinolavastaja Lasse Hallström, kes on nüüd kuuekümne üheksa aastane. Ajalukku jääb see mees juba senigi tehtu eest mitmel põhjusel. Neist üks on kindlasti imegrupp ABBA, kelle parimatest lauludest alates „Waterloost“ on Hallström muusikavideosid teinud. Tema juhendamisel sai aastal 1977 filmiks ka „ABBA“ Austraalia turnee.

Esimese päris mängufilmi „Poiss ja plika“ lavastas Lasse Hallström aastal 1975 Rootsis. Muide ta ise tegi ka operaatoritöö. Rahvusvaheline kuulsus tuli koos ühe sugulaste juures suvepuhkust veetvast poisist jutustava filmiga „Mu elu koerana“, mis USA kinodesse jõudis märtsis 1987. Film kandideeris kahele Oscarile, võitis aga mitmeid auhindu ning tunnistati koguni aasta parimaks Euroopas. Kuid sellestki suurem tunnustus oli Kurt Vonneguti arvamus, mille kohaselt „Mu elu koerana“ oli üks kuulsa kirjaniku kõigi aegade lemmikfilmidest. Lasse Hallström lavastas Rootsis veel kaks Astrid Lindgreni raamatute ekraniseeringut „Lärmaka küla lapsed“, mille aluseks olid Bullerby lood.

Muide neis filmides üht last mänginud Anna Sahlin esindas Eestit aastal 2002 Eurovisiooni laulukonkursil. Esimeses USA-s tehtud filmis „Ükskord veel“ mängisid juba suured kinostaarid Richard Dreyfuss ja Holly Hunter, kuid suurt läbilööki lavastus veel kaasa ei toonud. Hoopis paremini võeti vastu Hallströmi järgmine film tragikomöödia „Mis vaevab Gilbert Grape’i?“. Tähelepanuväärselt mängisid oma rolle Johnny Depp, eriti aga kiideti noorukest Leonardo DiCapriot, kes arengupeetusega väikevenna osa eest kandideeris nii Kuldgloobusele, kui koguni Oscarile.

Aastal 1995 jõudis kinodesse Hallströmi komöödiafilm „Kuulujuttude kangelased“ superstaar Julia Robertsiga peaosas. Kahe Oscariga pärjatud „Siidrimaja reeglid“ esilinastus aastal 1999. Filmi aluseks oli John Irvingi romaan ning autor teenis oma stsenaariumi eest Kuldmehikese, ka kvaliteetnäitleja Michael Caine võitis Oscari, tema juba teise. Läinud sajandi lõpus jõudis kinodesse „Šokolaad“, milles jälle mängis kaasa Johnny Depp, peaosas oli siiski Juliette Binoche ning kandev roll oli ka lavastaja naisel Lena Olinil, kes aastal 1975 krooniti Helsingis Miss Skandinaaviaks. Lena Olin mängis kaasa ka aastal 2005 esilinastunud ja kaua oodatud filmis „Casanova“, mille staarnäitlejad olid Heath Ledger ja Jeremy Irons, kuid kõige rohkem sai kiita ning autasusid hoopis Oliver Platt. Veel kord tegi Hallström filmi, mis seotud koera eluga, sedakorda tiirleski kogu lugu lausa ebamaiselt ustava kodutu Hachie ja koera suurima sõbra, sümpaatse Richard Gere’i poolt kehastatud ülikooli professori ümber. Aastal 2012 väntas Lasse Hallström vahelduseks ühe filmi jälle oma sünnimaal. „Hüpnotisöör“ on krimilugu, milles detektiivide kõrval aitavad kurikaelu tabada ka psühhiaatrid. Mullu jõudis ekraanile söögi- ja ka üldisemast kultuurist kahe erineva rassi esindajate konflikti taustal vändatud „Saja jala reis“, milles peaosa mängis tippnäitleja Helen Mirren. Praegu, võimalik et tänagi töötab Lasse Hallström oma järgmisel aastal esilinastuva filmi „Tomi issi“ võtteperioodi ette valmistades. Tom on kaheteistkümne aastane poiss ja temaga üle pika aja jälle kohtuda soovivat isa kehastab paljudes, tihti ka nigelates komöödiates üles astuv Will Ferrer. Loodetavasti hoiab Lasse Hallströmi oskus ja hea maitse valmivat filmi, mille üheks produtsendiks on muide superstaar Johnny Depp, nõutaval tasemel kontrolli all.

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15