Enn Eesmaa Foto: Andres Putting
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Täna alustan aegade ühest kuulsamast ja eriliselt virtuoossest kunstnikust, kes sündis täna, kahekümne esimesel mail Nürnbergis täpselt 544 aastat tagasi. Lapsele pandi nimeks Albrecht, Dürerid olid juba ta esivanemadki. Tulevase kunstniku isa oli kullassepp ja Albrecht oli ta teine poeg. Ega vanemad lapsele nime otsides eriliselt pingutanud. Otsustati, et kui isa on Albrecht, võiks ka poeg sama nime kanda. 

Dürer seenior oli paarikümne aasta eest Nürnbergi saabunud Ungarist. Juunior oli omamoodi imelaps, kiiresti omandas poiss isa juhendusel kullassepatöö põhialused, kuid veelgi suuremat huvi tundis ta joonistamise vastu, milles saavutas geeniusele kohaselt kiiresti meistri vilumuse. Juba kolmeteistkümneselt tehtud autoportree oli sedavõrd veenev, et isa oli nõus oma pojast kunstnikku koolitama. Noor Dürer õppis Nürnbergis maalikunsti ja raamatuillustratsioonide tegemist. Järgnesid rännuaastad, mis esialgu viisid Düreri paljude arvates kõikide kunstide sünnimaale Itaaliasse. 

Albrecht Dürer kasutas kodumaalt eemal viibimist tegusalt, kui ta tagasi tuli oli temast saanud midagi kunstnik-õpetlase taolist, neid aga vajati renessansiajastu Euroopas kohe hädasti. Lisaks maalimisele ja graafikale kirjutas Dürer kunstiteoreetilisi traktaate, andes noorematele mõtteainet, vanadele kolleegidele aga voli ja võimalust temaga nõustuda või vastu vaielda. Düreri suuremad saavutused on seotud eri graafikatehnikais tehtud töödega. Ennekõike käib see uuelaadses lõikemaneeris tehtud puu- või vasegravüüride kohta. Omaette väärtus on Albrecht Düreri mitmetel portreedel, kaasa arvatud piltidel iseendast. Neis filigraanselt teostatud töödes säilub tolle aja inimeste kaudu kuueteistkümnenda sajandi algus Vanal Mandril. 

Dürer otsis elus ja kunstis harmooniat ning proportsioone, ta oli sügavalt usklik inimene, mida muu hulgas tõestavad paljud kunstniku tööd – „Neli apostlit“, „Aadam ja Eeva“ ning „Püha kolmainsuse kummardamine“, kui vaid kõige kuulsamaid meenutada. 

Albrecht Düreri loomingupärandisse kuuluvad vähemalt 80 maali ja tuhat viissada graafilist lehte. Düreri mõju Euroopa kunstile on raske täpselt tõestada, kuid võimatu üle hinnata. Albrecht Dürer oli üks esimesi suuri kunstnikke, kelle töid kopeeriti suures mahus. Viimastel eluaastatel oli kunstnik kimpus tervisega ning ta pühendus peamiselt kirjutamisele, tehes mõnikord ka raamatuillustratsioone. Albrecht Dürer suri viiekümne kuue aastase mehena kevadel 1528 oma sünnilinnas Nürnbergis.

Londonis sündis 160 aastat hiljem ning just täna meid huvitaval kuupäeval suhteliselt eaka tekstiilikaupmehe Alexander Pope’i peres esimene ja ainsaks jäänus laps, kellele tõenäoliselt tänuliku ema ettepanekul pandi samuti nimeks Alexander. Parasjagu käis Inglismaal revolutsioon ja katoliiklased Pope’d olid pisut nagu põlu all. Isa lõpetas oma äritegevuse, sest parlament oli välja andnud seaduse, mis katoliiklastel keelas Londonis elamise. Olid vanal heal Inglismaal vast kurjad kombed! Kuid oli ju ikkagi alles seitsmeteistkümnenda sajandi lõpp. Usuvaenu tõttu kolis perekond Londonist kaugemale. Alexander Pope oli ülikiiresti arenev laps. Teda õpetati kodus, kuid juba teismelisena luges ja kirjutas poiss ladina, kreeka, prantsuse ja itaalia keeles. Ta varase loomingu hulka kuuluvad mõttetihedad „Pastoraalid“. 

Katoliiklasena polnud Pope juunioril võimalik õppida ülikoolis, otsekui oleks tegemist olnud nõukoguliku õppesüsteemiga, mis usklikke ega religiooni ei sallinud. Lapsena oli Alexander põdenud luutõbe, mis tõi kaasa lülisambavigastuse. Haigused kummitasid seda andekat meest kogu elu. Suureks ja tugevaks ta ei sirgunudki, küll aga arenes ta suureks ja tugevaks satiirikuks, kes kohati oli lausa mürgine. Kahekümne kolmeselt pani ta kirja surematu väljendi „Eksimine on inimlik, andestamine jumalik“, mis leidub värssteoses „Essee kriitikast“, mille autor avaldas anonüümselt. 

Essee tekitas tormilisi reaktsioone, kuid Pope’st huvitusid toonased suured kirjanikud ja mõtlejad Swift, Addison ja Parnell. Nende toetusel anti välja Alexander Pope’i meistriteos, koomiline poeem „Lokirööv“. Tänu Pope’le said inglased oma emakeeles lugeda Homerose „Iliast“ ja „Odüsseiat“, tema toimetas trükki ka Shakespeare’i kogutud teosed.

Alexander Pope oli esimene Briti kirjanik, kes teenis sedavõrd palju, et võis elatuda vaid oma kutse- ja toimetajatööst. Pope tegi viljakat koostööd oma vanema sõbra Jonathan Swiftiga, kes „Gulliveri reisides“ kirjutas lopsakalt kääbustest, kes vähemalt välimuselt meenutasid suuresti minimeest Alexander Pope’i. Vaimukas ja tänaseni tavatult tihti tsiteeritav Alexander Pope suri viiekümne kuue aastaselt mais 1744.

Ligemale poolteist sajandit hiljem esietendus Milanos ooperiliteratuuri üks tunnustatumaid teoseid. Oli kahekümne esimene mai 1892, mil Ruggiero Leoncavallo „Pajatsid“ esimest korda publikut vallutas. Ooperi saamislugu on meenutamist väärt, sest Milanos oli üks muusikakirjastaja välja kuulutanud konkursi ühevaatuseliste ooperite saamiseks. 

Võistuloomise võitis Pietro Mascagni tänaseni menukas „Talupoja au“. Leoncavallo aga kirjutas kahe vaatusega ooperi ning „Pajatsid“ jäid võiduloorbereist ilma. Ometi sai seegi meistriteos kiiresti populaarseks ja kuulub tänaseni kõigi tasemel ooperiteatrite ja tipplauljate repertuaari. „Pajatsid“ on üks väheseid oopereid, mille tegevusaeg ja koht on märgitud kuupäeva täpsusega, see on viieteistkümnes august 1865 ühes Kalaabria külas, kus etendusi annab rändteatri trupp. Nende inimeste omavahelised pinged lahvatavad avalikuks nii laval kui päris elus. Kuuldavasti kirjutas helilooja ooperi libreto tõestisündinud tragöödia mõjul, mis oma sügavuses on inimestele arusaadav ükskõik mis sajandil või mandril ooperit ka ei kuulataks. 

Teosel on õige mitu tähendust, neist ühega väljendas Leoncavallo protesti Richard Wagneri pseudo-ajalooliste, itaallase arvates stiililt ülespuhutud ooper-mammutite vastu. Seetõttu toimubki „Pajatsite“ tavatu tegevus ühel tavalisel argipäeval suvalises Itaalia külakeses. Lisaks „Pajatsitele“ kirjutas Ruggiero Leoncavallo ka operette, orkestriteoseid ja laule, tegutses pianisti ja pedagoogina, kuid muusikalukku jääb see verist ikkagi ennekõike „Pajatsite“ autorina. 

„Estonias“ on seda õige mitmes mõttes teatraalset ooperit korduvalt edukalt lavastatud, Toniot, Caniot ja Neddat läbi hooaegade laulnud me säravamad solistid.

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15