Enn Eesmaa Foto: Andres Putting
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Täna alustan teemast ja sündmusest, mis kõigi me eestlaste meelest oleks pidanud või vähemalt võinud olemata olla. Kahekümne viiendal juunil 1775 põles maha suurem osa Tartu linnast. Paljude inimeste tragöödia kõrval aga võimaldas tõele au andes tohutu tuleõnnetus lahti saada ajast ja arust hoonetest. Siis sai võimalikuks korrastada ja õgvendada keskajal kujunenud korrapäratut tänavate võrku ja hakata ehitama kivihooneid, mis tänagi Tartut kaunistavad. Selleks anti tartlastele soodustingimustel riiklikku laenu. Nii kerkisidki pärast suurt põlengut Tartu Raekoda ja Kivisild, mis oli toonase keisrinna Katariina Teise kingitus Tartule. Isevalitseja annetas ühtekokku 25 tuhat rubla esindusliku silla rajamiseks. Kivisild valmis ning see avati liikluseks septembris 1784.

Nüüd liigume aeg-ruumis veel mõne aasta meie päevade poole ning räägime kahekümne viiendal juunil 1786 Tsarskoje Selos sündinud Katariina Suure pojapojast, kellest vastu pärimisloogikat ometi sai tsaar Nikolai Esimene. Ta oli keiser Paul Esimese kolmas poeg. Kui isa Paul kuuldavasti oma vanima poja Aleksandri teadmisel tapeti, sai tsaariks Aleksandr Esimene. Kuna Nikolai oli alles kolmas poeg, polnud tal õigupoolest lootustki kunagi keisriks saada. Nii õppis Nikolai Pavlovitš sõja-inseneriks ning temast sai tsaaririigi insenerivägede ülem. Aleksandr Esimese surm aga tekitas aastal 1825 suure segaduse troonipärimises, kuna selgus, et Konstantin Pavlovitš oli kolm aastat varem salaja loobunud õigusest troonile. Kohatine peataolek andis võimaluse dekabristidele oma ülestõusuks, mille keisriks kroonitud Nikolai Esimene siiski kiiresti ja julmalt maha surus. 

Venemaal algas karm ajajärk, sest Nikolai Esimest peetakse üksmeelselt klassikaliseks näiteks entsüklopeedilisest autokraatiast. Nikolai Esimene külmutas Venemaa kolmekümneks pikaks aastaks ning sellest hiigelriigist sai omalaadne must auk maailma poliitilisel kaardil. 

Pealegi sõdis Nikolai Esimene väsimatult. Vene-Preisi sõjale järgnes Vene-Türgi sõda ja siis veel Krimmi sõda. Nikolai Esimene taastas vene salapolitsei, niinimetatud kolmanda osakonna, mille ta vanem vend oli demokraatide rõõmuks kunagi kaotanud. Nikolai jätkas oma isa Paul Esimese poliitikat ning tugevdas tunduvalt tsensuuri. Ajaloolased peavad Nikolai Esimese valitsemisperioodi sõjalis-politseilikuks diktatuuriks. Selle jäika hingust sai korduvalt tunda geniaalne Aleksandr Puškin, kelle teoste ainsaks tsensoriks hakkas keiser isiklikult. Mehe ja isana oli Nikolai esimese numbri tegija. Ta võttis naiseks Preisi kuninga Friedrich Wilhelm Kolmanda tütre Frederica Louisa Wilhelmine, keda Venemaal kutsuti suupärasemalt Aleksandra Fjodorovnaks, ning tsaarile sündis 7 last. 

Seoses pärisorjuse kriisiga Venemaal mõjutasid eestlaste elu kõige otsesemalt isevalitseja agraarreformid, neist esimene oli riigitalupoegade reform. Paraku või õigemini õnneks olid need katsed ligikaudu niisama kidurad, kui sajand hiljem Nõukogude Liidu krooniline reformiabitus. Nikolai Esimene kartis läänemaailma mõjutusi nagu tuld ning polnud selleski eriti originaalne ei tagasi- ega tulevikuvaateis. Samal ajal sekkus Nikolai pidevalt teiste riikide siseasjadesse, mis on ju Venemaal tänaseni elujõuline traditsioon. 

Nikolai oli esimene valitseja, keda hakati kutsuma Euroopa sandarmiks. Venemaa surus jõhkralt maha Poola ja Ungari rahvaülestõusud, sõdis nii-öelda ida probleeme lahendades edukalt Iraani ja esiotsa ka Türgiga. Krimmi sõja võimalusi ja võimatusi hindas Nikolai Esimene oma nõunikega vääralt, ta püüdis toona veel väga vägevat Ottomani impeeriumi purustada, kuid kaotas üsna häbiväärselt. Kuuldavasti võttis keiser, nagu täna öeldaks poliitilise vastutuse ja mürgitas iseenda veebruaris 1855, kuuldes vene vägede lüüasaamisest Jevpatoria all. Nikolai Esimene maeti Peeter Pauli katedraali Sankt Peterburis ning troonile tõusis lahkunu poeg Aleksandr Teine, kes kuus aastat hiljem oli sunnitud Venemaal kaotama pärisorjuse. 

Päris huvitav oleks olnud vaadata tipplavastaja Sidney Lumeti filmi Nikolai Esimesest ja tema valitsemisajast. Oma isa poolt oli ta ju pärit Poolast, mida Venemaa järeleandmatult rõhunud oli. Sidney aga sündis tänasel kuupäeval aastal 1924 juba Philadelphias ning slaavi suurriigi rõõmud ja mured olid talle suhteliselt võõrad. Esialgu oli noor Lumet näitleja, ta alustas New Yorgi juuditeatris. Seejärel töötas aastaid NBC televõrgus režissöörina. Lumeti debüütmängufilmi kinos „Kaksteist vihast meest“ soovitas talle Henry Fonda, kes lisaks produtsenditööle ise ka filmi peaosa mängis. 

Vapustav kinolavastus kandideeris Oscarile, Sidney Lumet võitis Kuldkaru Berliini festivalil. Kokku kandideeris Sidney Lumet viiel korral Oscarile ning lõpuks võitis teenitult elutöö Kuldmehikese. Tema ligi viiekümnes filmilavastuses on suurepärast rollitööd lisaks Fondale teinud Helen Mirren,
Christine Lahti, Melanie Griffith, Al Pacino, Sean Connery, Michael Caine ja Dustin Hoffmann – staarid, kes vabalt võivad kümnete rolliettepanekute seast valida just need, mis neile loomingupinget pakuvad. Lumetil õnnestus tahtlikult hoiduda stampidest ja enesekordustest. Ta filmid on kõik erinevad, kuigi sisult sageli sarnased. Paljudes neist on olnud juttu korruptsioonist ja New Yorgi linnast, mis pahatihti on ajaloos olnud kattuvad mõisted. Lumetit huvitas jätkuvalt perekond ning ühiskond ja selle allakäik. 

Režissöör ei vältinud teravaid teemasid, kuid ta filmid polnud kunagi plakatlikud. Vaimukalt särava komöödia „Surmalõks“ kõrval on ta loomingus sügavtõsiseid filme. Neist üks paremaid on „Põgenemine tühjusse“, mis käsitleb jõuliselt hingelise ülekohtu ja vägivalla teemat. Sidney Lumeti tuntumate filmide seas on „Serpico“, „Linna prints“, „Televõrk“, „Gloria“ ning „Manhattanil algab öö“. Sel sajandil lavastas ja ka tootis Lumet mõnegi osa kohtu- ja krimiseriaalist „Kesktänav 100“, mida meeleldi vaataks mõne kahvatu sarja asemel ka mõnel meile kättesaadaval kanalil. Suuresti kohtus toimub ka tõesti toimunud maffia protsessil põhinev „Kuulutage mind süüdlaseks“ Van Dieseliga peaosas. Neli aastat enne lõplikku lahkumist tegi Sidney Lumet oma viimseks jäänud krimipõneviku „Enne, kui saatan surmast sotti saab“ täna samuti juba teispoolsuses oleva Philip Seymour Hoffmaniga peaosas. Sidney Lumeti aeg sai otsa aprillis 2011.
Minu saated Kuku-lainel lõpevad homme, mil toon teieni kahekümne kuuenda juuni sünnid ja sündmused, mis inimkonnale kauaks meelde jäävad.

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15