Enn Eesmaa Foto: Andres Putting
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Täna tuleb esile tõsta Viini kongressi lõppakti allakirjutamise kahesajandat aastapäeva, mis lõpetas Euroopas ligi veerand sajandit kestnud sõjad ning üheksa kuud väldanud keerulised läbirääkimised pärastsõjajärgse Euroopa tuleviku kindlustamiseks. Viini kongress oli ajaloos esimene katse luua Euroopas diplomaatilisel teel alles äsja agressiivsete jõudude tasakaal. Õigupoolest polnud me kontinent veel rahunenud, sest Viini kongressi lõppakt võeti vastu üheksa päeva enne Napoleoni lõplikku lüüasaamist Waterloo lahingus. Pole kaugeltki liialdus, kui Viini kongressi tähtsust ja tähendust on võrreldud eelloona Rahvasteliidu ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomisele. Sellest Austria välisministri vürst Metternichi ideest sündinud ning suuresti tema korraldatud kongressist võiks teha mitu pikka ja põhjalikku saadet. Neist ühes võiks keskenduda Prantsusmaa tollase välisministri Charles Maurice de Talleyrand-Perigord’ erilisele diplomaadiosavusele, mis katastroofiäärse Prantsusmaa suutis mitte ainult läbirääkimiste laua taha tuua, vaid kauples Viinis koguni välja mõned Pariisile soodsad lepingutingimused.

Tagasivaatele eraldatud minutite jooksul tahan teieni tuua vaid kõige olulisema ning see polnud seotud ballide ja rohkete pidustustega vaatamata sellele, et Viini niinimetatud tantsiva kongressi ajal juhatas pidulikul kontserdil orkestrit üligeenius Ludwig van Beethoven isiklikult. 

Viini kongressist võttis osa 216 delegaati kõigist Euroopa riikidest välja arvatud Türgi. Kongressi tegi suures osas võimalikuks hiljuti alla kirjutatud Pariisi rahu Prantsusmaa ja Kuuenda koalitsiooni vahel, osaliselt ka Põhjamaadega seotud küsimusi püstitanud Kieli rahu. Kuuenda koalitsiooni moodustasid suurtest riikidest Austria, Suurbritannia, Venemaa ja Preisimaa, lisaks lõid jõudumööda kaasa ka Hispaania, Portugal ja Rootsi ning mõned Saksa riigid. Viini kongress oli mitmes mõttes tavatu, mingeid plenaaristungeid ei peetud, arutelud ja vaidlused toimusid pigem mitteametlikult, mis aga võimaldas otsustajatel isekeskis kontakte luua ja mõtteid vahetada. Seega koostati lepingud kohapeal koostööd tehes, mitte aga eri pealinnadest kulleritega oma edevaid nõudmisi esitades. 

Kõiki huvitasid riikide piirid, mis Napoleoni vallutuste tõttu olid oluliselt muutunud. Kui vaid üks näide tuua, siis see võiks olla Poola jagamise keerukas problemaatika. Viini kongressil otsustati sõjaka Prantsusmaa ümber luua niinimetatud puhverriigid, et uusi agressioone vältida. Viini kongressil püüti taastada seaduslikkuse põhimõtted. Paraku tähendas see esialgu veel kunagiste dünastiate võimu tagamist. Siin olid erandeiks Saksa-Rooma Keisririik ning ka me naabermaa Rootsi, kus ei taastatud Gustav Neljanda võimu. 

Alates Viini kongressist said uuesti pukki Habsburgid ja Bourbonid. Oluliseks peeti tasakaalu põhimõtet, mis tähendas, et ükski suurriik ei tohtinud teistest oluliselt jõulisemaks muutuda. Seda pidi tagama ka septembris loodud Püha Liit, millega ühinesid pea kõik Euroopa valitsejad välja arvatud Inglismaa ja Türgi. Liitlaseks ei hakanud ka Rooma paavst, kuigi liidu loomisega taheti vähemalt retooriliselt kaitsta kristlust. Küllap püha isa nägi ette, et tegelikkuses kaitses Püha Liit hoopis maiseid monarhe ja nende võimu ning valdusi. 

Pühale Liidule vastukaaluks sai Nelja Riigi Liit, millesse kuulusid Inglismaa, Austria, Preisi ja Venemaa, kes püüdsid Viini kongressil saavutatud Euroopa poliitilist süsteemi vähemasti sõnades kaitsta. Nii või teisiti pandi Viini kongressil alus ligi sajandi pikkusele rahuajale, mis Euroopas oli ju tavatu. 

Hiljem on Viini kongressi tähendust on teiste prominentide seas kõrgeks hinnanud kvaliteet-diplomaat Henry Kissinger, kes antud temaatikat analüüsis oma doktoritöös „Taastatud maailm“.
Viini kongressi täna täpselt kahesaja aasta eest alla kirjutatud lõppakt tähendas mõndagi ka meie põhjanaabritele. Venemaal lubati edasi võimutseda Soomes, mis oli annekteeritud Rootsilt juba aastal 1809. Viini kongressi otsuste kohaselt moodustati Madalmaade Ühendatud Kuningriik ja Luksemburgi Suurhertsogiriik. Viini kongressi lõppaktiga garanteeriti Šveitsi neutraliteet. Mitmed koloniaalriigid said kindlust oma valduste säilitamiseks. Hoopis olulisem oli aga orjakaubanduse hukkamõist Viini kongressi poolt ning laevatamisvabaduse tagamine näiteks Reinil ja Doonaul.

Vaatamata kongressil saavutatud poliitiliste jõudude tasakaalule Euroopas suurenes rahvaste püüd vabadusele, mis väljendus mitmetes riikides peagi puhkenud revolutsioonides. Viini kongressist on kirjutatud mitmeid uurimusi, seda ajaloolist sündmust kohtab mõneski juturaamatus. Kineaste pole Viini kongressi temaatika seni mitte just üleliia köitnud. Hästi on teada aastal 1932 esilinastunud saksa must-valge film „Kongress tantsib“, milles peaosi mängisid toonased ekraanilemmikud Lilian Harvey ja Conrad Veidt vürst Metternichi rollis.

Tänane sünnipäevalaps, praegune superstaar Johnny Depp tavaliselt ajaloofilmides ei mängi, eriti kui Charles Teise aegadest rääkinud „Libertiin“ ja nüüd tegijaile miljonilisi kasumeid kogunud kostümeeritud Kariibi mere piraadilood välja arvata. 

Täna viiekümne kahe aastaseks saanud menukas näitleja sündis Kentuckis John Christopher Depp Teisena otsekui mõni kuningas või prints. Täna ta kinomaailmas midagi ligilähedast ka on. Lapsepõlv polnud Johnny’l kaugeltki mitte kuninglik. Teismeline poiss visati koolis välja juba aasta pärast ta vanemate lahutust. Johnny elatus juhutöödest ja mängis mitmes bändis, millest tuntust saavutas „The Kids“. Kuulsa mehena on ta mänginud isegi koos menubänd „Oasisega“. Pidevalt aga esineb ta praegugi ansambliga „P“ nagu Pariis. Esimese kinorolli mängis Depp õudusfilmis „Elm tänava painaja“ aastal 1984. Noor näitleja kogus tuntust teleseriaalides, filmikarjäär sai täishoo Tim Burtoni veidravõitu filmis „Edward Käärkäsi“, mis ekraanile jõudis aastal 1990. Sellest peale on Johnny Depp tihti mänginud kummalisi inimtüüpe, kuid vaatamata sellele saavutanud üldise tunnustuse. Filmis „Benny ja Joon“ kehastas ta meest, kes usub, et on surnuist tõusnud kinolegend Buster Keaton. „Ed Wood“ meenutab maailma halvimaks kinolavastajaks laidetud kummalist meest. Oma seni ainsa täispika autorifilmi „Vapper“ lavastas ja kirjutas Depp kaheksateistkümne aasta eest ning sai kriitikuilt nii veidike kiita, rohkem küll laita.

Filmis tegi kaasa ka kinolegend Marlon Brando. Praegu teeb Johnny Depp dokumentaalfilmi ansambli „The Rolling Stones“ kitarristist Keith Richardsist. Muide oma menurollis John Sparrow’s pidi Keith Richardsit olema nii sisus kui vormis. Johnny Depp on tänaseni kolm korda kandideerinud Oscarile. Neist viimane katse oli Tim Burtoni filmis „Sweeney Todd: Fleet streeti deemonlik habemeajaja“ kehastatud nimitegelase osaga. Lohutuseks kahis Depp selle rolli eest Kuldgloobuse. Tänavu näeb Johnny Deppi neljas mängufilmis. Neist huvipakkuvam on tõenäoliselt tõestisündinud lool põhinev maffia salaplaane paljastav põnevusfilm „Tume mass“, milles Deppiga koos mängivad esimese suurusjärgu kinolemmikud Kevin Bacon ja Benedict Cumberpatch. Jaanuaris jõudis meie kinodesse möllukomöödia „Mortdecai“, milles Johnny Deppi ekraanipartneriks on Gwyneth Paltrow. Järgmisel aastal saab näha Disney-stuudiote filmi „Alice peegli taga“. 

Kui aga küsite, kas tõesti Kariibi mere piraatide filmidele järge ei tule, võin öelda, et ületuleval aastal peaks vaatajaid vallutama Johnny Deppy moodi Jack Sparrow seiklusfilmis „Surnud mehed lugusid ei räägi“. Sõprade vahel Koloneliks kutsutud Johnny Deppi on sageli nägusate naiste seltsis nähtud, Vanessa Paradis ja Kate Moss on ju kindlasti sellised. Lugejad ja vaatajad on Johnny Deppi korduvalt kõige seksikamate meesnäitlejate eliiti valinud. Ametlikult on Depp kaks korda abielus olnud, ta tänane naine on üsna edukat näitlejakarjääri tegev Amber Heard. Iga oma filmiga kümneid miljoneid teeniv staarnäitleja on arvamusel, et rahaga õnne ei osta, küll aga näiteks suure jahi, millega õnne poole purjetada.

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15