Aasta tagasi (kevad)talvel oli mu laps koduõppel - tegin teoks oma ammuse unistuse see õppestiil ära proovida. Minule meeldis see aeg väga, olin indu täis nädalate kaupa teemasid kavandades ja olin rahul sellega, et võisime hommikuti oma une täis magada. Aga mu toona seitsmeaastane tütar polnud päris nii rahul. Ta igatses eakaaslasi. Seda kompenseerisid külalised ja hobiringid, aga ikkagi - õppeaasta lõpuks soovis ta kooli tagasi minna. Ja kui ma uuel õppeaastal hommikuti teda vahel üles ei saanud, ütlesin naljaga pooleks: "Kas tahad jääda koduõppele?" - "Ei, kooli!" Ja üleval ta oligi. Nii et selline oli foon, millega me koroonakriisi sisenesime.

Mul on nii kahju neist lastest, kes on selle kevade veetnud aheldatuna interneti külge. Mitte et nad ise sellest aru saaksid, et selles midagi valesti on...

Kas olla koduõppe perioodil online?

Minu vastus on kindel ei.