Foto: Rauno Volmar
Surmaga seotud õnnetuse puhul on oluline, milline on leinaja suhtlusvõrgustik. Halvemini tulevad toime need, kes jäävad üksinda. Sõbrad ei pruugi toetust pakkuda sellepärast, et ei tea alguses, mida öelda ja kuidas läheneda, rääkis laevaõnnetuses hukkunute lähedasi ja ka pääsenuid aidanud traumaterapeut Maire Riis Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri raamatus „Estonia inimesed”

29. septembri hommikul, kui selja taga oli emotsionaalselt väga raske öö, kohtas Maire esimest leinas last.

„Tulid üks ema ja üks väike tüdruk… ja ta ütles: „Laev läks mere põhja ja issi on seal sees.“

Kui nad ära läksid, siis ma nutsin suure peatäie. Kuidas see väike laps seda ütles…“

Eelkooliealine laps ei saa veel aru, et surm on lõplik. Seegi väike tüdruk ei mõistnud, et issi enam ei tule. Ka teised väiksed lapsed lootsid, et issi tuleb sünnipäevaks koju või et kui issi tuleb, siis ta toob auto, mille lubas reisilt tuua. Väiksed lapsed küsisid emadelt, millal isa siis tuleb, kuigi emad olid rääkinud, et issi ei tule enam, issi on surnud.

Selle jutu peale võib laps öelda „ahah“, minna edasi mängima ning natukese aja pärast jälle tulla küsima, millal issi tuleb. Ja ema peab uuesti rääkima või pahandab selle korduva küsimise peale, sest ta ise tahaks võib-olla korrakski rahu saada sellest teemast.