Eva Koldits STANISLAV MOSHKOV
“Inimese olemus pole ajas suurt muutunud. Vahest on suhestumise püüd kolinud lihtsalt kivi pealt arvutisse,” leiab Eva Koldits, kes toob lavale Delfi kommentaariumi juba kaks aastakümmet podisenud katla. Kogu oma ilus ja valus.

Spordisangari dopingu­saaga. Meie ainus ja õige president. Pronksiöö. Valusad kaotused, tipphetked, igatsus, vabadus, armastus. Keda see kõik külmaks jätaks?

Küllap tunneb enamik meist ühel või teisel moel interneti­maailma imelist võimalust – öelda, mida sülg suhu toob, ja teha seda kõike anonüümselt! Delfi kommentaariumi – mis olnud juba kakskümmend aastat kui supp, kus keevad ja mullitavad anonüümsed elud – toob lavastaja Eva Koldits kunstilises kastmes ilmarahva ette. Traagilise gospelina.

Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald käis välja idee, et Delfi ja selle kommentaaritoa 20aastaseks saamist võiks tähistada kunstilise projektiga. Mil moel seda teha, jäi Eero Epneri ja tema kokkupandud tiimi otsustada.

“Delfi tõi endaga kaasa anonüümse kommentaariumi, mis on portaali kaks aastakümmet defineerinud, ning küllap teeb seda ka edasi,” räägib Eva.

Eero Epner otsustas mõneks ajaks sellesse merre sukelduda – ning ujus välja korrastatud kommentaaride põiminguga, mis teatud valguses näidatuna kõnetab vaatajat. Muidu oleks põimingu võinud lihtsalt rahvale meilitsi saata, on Epner ise ajakirjanduses varem öelnud, aga see poleks see, mida lavastusega taotletakse.

“Sergo Vares käis välja, et Erki Pärnoja ja Marti Tärn võiks muusika kirjutada, ja nii see arenenud on,” jätkab Eva. “Tekst, muusika, näitleja, koor, valgus... Kuidas muusika ja näitleja esitus muudab kommentaari tähendust, mitte olemust – oh, see on huvitav!”

Mil moel sa ise kommentaare tajud?

Tegime hiljuti sõpradega mitmepäevase reisi, kus räägiti nii häid asju kui ka halbu. Kõlama jäi ka lähedaste inimeste puhul, et isegi naljaga öeldud teravus jääb kuklasse kummitama... Päris hull, eks? Lihtsalt eeldad, et küll sõbrad aru saavad, miks sa nii või naa ütlesid. Lihtsalt egoistlikult eeldad!

Ehk siis – mis tahes teemal sõna võttes tuleb arvestada juba eos, et on ka teisi arvamusi ja koguni pädevamaid. Või kujutle, et ainus, mida teine pärast su hingelist pihtimust ütleb, on: oi, sa ei peagi viisi vä? Aga kuidas sellega pärast toime tulla?

Teine asi on muidugi laimamisega, mis võib igal rindel hulgaliselt probleeme tekitada. On kummaline, et ühelt poolt ei usu keegi enam justkui midagi ja sama iseenesestmõistetavalt võib ühtäkki üks pealkiri ajakirjanduses anda tõsimeelse kindluse: just nii asjad käivadki.

Eval on Delfi anonüümsete kommenteerijatega oma suhe.
STANISLAV MOSHKOV

Millised on su enda suhted kommentaaridega?

Muidugi olen ma lugenud mõne teema puhul kommentaare – uudise või sündmuse juurde, mis mind isiklikult on vakatama pannud. Olen olnud nõutu, solvunud, kohutavalt vihane, pisarateni kurb. Need on emotsioonid, mida justkui tahaks siis väljendada...

Näiteks üle-eelmine aasta algas suurte minekutega: Tormis, Tulviste, Ulfsak, Komissarov, jõudis Ükskülani... Ühel hetkel lugesin kommentaare, mis on lahkumiste puhul kirjutatud. Enamasti surm vallandab inimestes empaatia. Sellest justkui saadakse aru ja see ühendab, kuigi keegi ei tea, mis see on.

Olen kommenteerinud ka, küll vaid sotsiaalmeedias, kus suhtlus toimub siiski enam-vähem tuttavate või üksteist vähemalt teadvate inimeste vahel. Oma emotsiooniga toimetulemiseks kuluv aeg on ilmselt pikem kui selle kiire väljendus läbi klaviatuuri.

Mis on olnud kõige rajum kommentaar, just isiklikus plaanis?

Minu isik ei paku õnneks mingit üldisemat huvi, mistõttu oht kommentaariumis jalgu jääda on väga väike. Üks veidi halenaljakas lugu oli.

Millegipärast on mul tunne, et presidendi vastuvõtt on oluline platvorm disaineritele, kus – muidugi jälle kommentaaride vormis – antakse hinnang nende loomingule. Kord oli mul seljas Ketlin Bachmanni luikedega kleit ja ma päriselt lootsin, et ta saab kindlasti positiivset vastukaja. Ja siis oli vist Õhtulehes isegi pealkiri: kuidas meeldib Eva Kolditsa luigekleit? Ja sellel ei olnud ühtegi kommentaari! Millegipärast oli mul nii Ketlinist kui ka endast kahju…

Koopamaalingudki olid suhestumine inimesest väljaspool asuva reaalsusega – sellega, mille üle tal otsest kontrolli pole, kuid millega peab arvestama.

Miks inimesed anonüümselt kommenteerivad?

Ma tõesti ei tea. Äkki üksindusest? Hirmust?

Mida tähendab traagiline gospel?

Traagilist rõõmusõnumit. Sõna-sõnalt tähendab gospel rõõmusõnumit, evangeeliumi, kus patustamist ei defineeri enam hukkamõist, igavene süü või kättemaks, vaid lootus andestusele, puhastumisele... uue alguse helge võimalikkus.

Ja teisalt tragöödia, mille eesmärk on koleduse ja kannatuste kaudu hinge puhastamine. Et puhastumine võiks alata, tuleb olla aus. Omal kombel, omal hetkel ei saa ühegi kommentaari aususes kahelda... Eks vastandid ole omavahel olemuslikult seotud.

Kellele tükk on mõeldud?

Aristoteles leidis, et halva inimese kannatus ei mõju traagiliselt, see jätab külmaks, kuna on ära teenitud. Väga hea inimese kannatus samuti ei mõju, vaid tekitab ahastust ja nördimust. Tuleb leida kolmas võimalus. Me püüame seda leida... Meil on muutujaid rohkemgi. Ilma omanikuta sõnale annavad ehk uue suuna muusika, näitlejad ja koor.

Kuidas kommentaarid ja kommenteerijad on sinu meelest ajas muutunud?

Selliseks üldistuseks oleks vaja kaasata keeleteadlasi, antropolooge... Ilmselt sai üsna ruttu selgeks, et osalusdemokraatia ja kodanikualgatuse soodustajana see siiski niisugusel moel ei toimi.

Julgen vaid enda ja oma kommunikatsioonivahendite kasutamisest näite tuua: kirjutatud sõnal ei ole enam sellist tähendust nagu varem. Millegi ärajätmine kirjeldab olukorda vahel täpsemaltki kui korrektselt vormistatud lause.

Vahest ei ole kommenteerija inimesena sugugi muutunud, lihtsalt kommentaarium on saanud vajalikuks kohaks, kus aur välja lasta. On selline teraapiavorm. Kuigi on teada, et negatiivse emotsiooni õhutamine toodab negatiivsust tunduvalt rohkem juurde kui positiivse emotsiooni õhutamine positiivsust. Jah, mida tahes ma praegu ütleksin, muutuksin ma ise kommenteerijaks.

”Anonüümne igatsus” – miks selline pealkiri?

“Kui inimene vaevub klaviatuuril midagi vajutama, tähendab, et tal tekitab see kas või sekundi murdosaks mingi tunde. Isegi rutiinselt vajutatud like on algselt emotsiooni väljendus. Seda pole vaja endale seletada – see lihtsalt on.

Ja kui nüüd näiteks kommentaar “lõpeks ometi see pime aeg” asetub kõrvuti hulga teiste – muu hulgas väga rõõmsate kommentaaridega –, siis koorub sellest välja teatud muster. Ütlemise taha tekib suurem ruum. Ja vaatamata sõnade paljususele jääb midagi hõljuma sellise emotsionaalse ala peale, nagu seda on igatsus. Igatsus kas hea tunde, uue võidu, sooja voodi, parema elu või muu säärase järele.

Kuna kommentaarid on enamasti anonüümsed, siis sellest tuligi etenduse pealkiri “Anonüümne igatsus”. Eero Epner on kirjutanud ka igatsuste monoloogid, mida lugedes tuleb endale ikka meelde tuletada, et see on mitmekümnete inimeste anonüümselt kirjutatud lausetest kokku pandud. Olemuslikult on igatsus ikka üks. Natuke nagu arusaamatu valu.”

Huvitav, kuidas inimesed end enne välja elasid – kui ennast anonüümselt väljendada polnud võimalik.

Ehk ei olegi tegu niivõrd teraapiavormiga, pigem toimub omaenda mõtete kinnistamine ja mullistumine?

Kui iidsesse aega tagasi minna, siis koopamaalingudki kujutasid endast suhestumist inimesest väljaspool asuva reaalsusega – sellega, mille üle tal otsest kontrolli pole, kuid millega lihtsalt peab arvestama. Võib-olla tõesti on suhestumise püüd vormiliselt kolinud lihtsalt kivi pealt arvutisse... aga selle kohta öeldakse vist areng. Tehniline areng. Samas, näiteks helilooja Erki Pärnoja ei kasuta noodistamiseks ühtegi arvutiprogrammi, vaid ikkagi noodipaberit ja harilikku pliiatsit. See on tema viis suhestuda enda loodud muusikaga ja miks mitte ka peenmotoorikaga.”

Mis on kommentaaridest iseäranis meelde jäänud?

Kõige drastilisem on ehk kommentaare lugedes muutuste kiirus – ülistavast põrmustavaks või vastupidi. Mul ei ole sõna-sõnalt meeles, aga üks kommentaator kirjutas enesekindlalt, et siin käivad kommenteerimas kaht liiki inimesed. Seejärel iseloomustas ta mõlemat väga täpselt, kusjuures muidugi oli tegu äärmiselt ebameeldivate inimgruppidega. Kas ta ise sai aru, et andis samal ajal hinnangu ka endale kui kommentaatorile, seda ma ei tea. Arvan, et mitte...

Kommenteerida mööda kihutavat rongi, millele oled tegelikult juba peale hüpanud – see on samuti oskus!” 

Delfi tähistab 20. sünnipäeva 26. nobembril Alexela kontserdisaalis näidendiga "Anonüümne igatsus".