Illustratsioon Ed Labetski

Aasta lõpp kipub olema alati päris pöörane. Kogu aeg tuleb toimetada justkui ajaga võidu joostes ja pidevalt on kaalukausil küsimus: jõuan või ei jõua? Mõnda asja ei jõua ja siis on oluline selle faktiga leppida. Mõned asjad jõuad valmis, aga... oleks saanud paremini, palju-­palju paremini. Sellises rööprähklemise virvarris juhtub tavaliselt see, et mu aju justkui ei ühendaks enam kõiki mõttelõngu omavahel õigesti kokku. Selle tõttu kipun aiva tihemini käituma nagu osaline mingis kummalises absurdi­komöödias.Olen sattunud paar korda paanikasse, sest pole saanud sisse kodumaja välisuksest. Seisin ukse ees nagu hunnik õnnetust, vajutasin autopulti ja proovisin seejärel tulutult ust lahti rebida...