Hanna-Liina Võsa: olen elus näinud küll ja veel, kuidas inimene hoiab seltskonnas naerunägu, kuigi asjad on halvasti
Sa jätad sellise mulje, nagu sul poleks kunagi ühtegi muret. Kõik on kogu aeg hästi.
“Jah, just!” muigab Hanna-Liina. “Tegelikult ma pole iseenda stereotüüp.”
Ta on elus näinud küll ja veel, kuidas inimene hoiab seltskonnas naerunägu, kuigi asjad on halvasti.
“Ise olen ka selline, et kui lähen seltskonda, siis mured ununevad – saan teiste rõõmust nii palju head energiat, et endal hakkab ka kergem.”
Empaatilisel Hanna-Liinal on see häda, et ka sõbra mure võib ta täiesti tühjaks tõmmata. “Kuulan, miks tal on raske, ja mõtlen kogu aeg kaasa, kuidas saaksin teda aidata. Lõpuks olen kaasaelamisest tühi nagu sidrun. Minu elu suur õppetund on enda eest seismine – et mind ei võetaks iseenesestmõistetavana.”
Kuidas sul see õppetund edeneb?
“Tasakesi. Just ükspäev mõtlesin, et olen end ümbritsenud inimestega, kes mind tagant sunnivad – isiklikes suhetes ja tööl. Ju mul on siis praegu seda vaja? Ma ei taha muutuda isekaks, aga ei taha olla ka päris isetu.”
