Aivar Kullamaa
Ma magan sügavalt ja hästi. Teen silmad lahti ning kõik on jälle värske ja uus. Aga et välja puhata, vajan ma kümmet tundi und. Nii on see mul alati olnud. Kohvi joon enamasti kümne paiku ja sinna juurde käib puder või marjasmuuti või omlett karulauguga. Karulaugu­omlett on mu lemmik. Nii alustab Hilje Murel oma päeva kirjeldamist.

Olen Võru linnas kasvanud, lapsena aga käisin nädalavahetustel ja suviti vanaema-vanaisa juures maal. Tegime heina, käisime metsas marjul ja seenel, rohisime peenraid, ujusime palju – see oli tõeline Bullerby lapsepõlv. Nädala sees olin linnatüdruk.
Samasugust lapsepõlve saan pakkuda ka oma tütrele.
Meil on perega Viljandimaal vana metsavahitalu, kus abikaasa koos oma isaga meisterdas Eva Liisale õunapuu otsa mängumaja. Tütrel on oma peenrake. Samas lähedal saab tütar käia ratsutamas. Maaelu on küll väga tore, aga päris taluperenaisena ma ennast veel ette ei kujuta. Vajan ikkagi ka linna, kohvikuid ja teatrisõpru. Mul peab alati jääma ruumi spontaansusele, et saaks minna ja olla... Õnnelikuks teeb mind ikka vabaduse tunne.