Hilje oli mullu kõige hõivatum naisnäitleja Eesti Draamateatris. 124 etendust aastas ja lisaks suveetendused – see on tubli töö. Draamateatril on kena traditsioon premeerida hõivatumaid puhkusereisiga. Hilje kasutas preemiat perereisiks Horvaatiasse. “See oli minu kingitus mu kõige kallimatele, kellest sellesama hõivatuse pärast nii palju eemale jään,” tõdeb näitlejanna.

Ugalas teatriteed alustanud ja läbi Vanemuise Eesti Draamateatrisse jõudnud näitlejanna rollide nimekiri äratab austust.

Aeg ja õppetunnid

Suvi oli näitlejannal töine – kolm erinevat projekti, kokku 34 etendust ja paralleelselt proovid kahe lavastusega. Uued suveetendused olid Ohtu mõisas Roman Baskini käe all valminud “Omade vahel” ja “Magamistubades”, lisaks kolmas suvi suure menuga mängitud “Grace ja Glorie” (lavastaja Vilja Nyholm-Palm) Saku Rehe küünis. Puhkust tuli kokku kolm nädalat, juunis kahenädalane reis Horvaatiasse ja juulis nädalane tantsulaager Rõuges. Reisida ja tantsida Hilje armastab.

“Loomulikult ma unistan, mida vaba ajaga teha, aga vaba aeg ei külasta mind kuigi sageli,” naerab Hilje. “Igavust tunda pole olnud aega väga ammu. Viimati juhtus see keskkoolipäevil ühel suvel. Kuigi suvi oli ilus, marjad valmis ja peenrad tahtsid kitkumist, mäletan rahutust hinges. Sõitsin bussiga maalt Võrru, ajasin tantsuhuvilised kokku ja tegime sõbranna mõisas Plaanil nädalase tantsulaagri. Igavus paneb mind tegutsema.”

Aga ilma puhkuseta liiga tihe tegutsemine võib põhjustada ka segadust. 2009. aastal ilmus ajalehes uudis, et Hilje Murel unustas etenduse ära. Vanemuise etendus “Võta mind!” algas mõni tund väljakuulutatust hiljem, sest Hilje polnud seda oma märkmikku üles märkinud.

“See oli esietenduse-eelne nädal Tallinnas. Ma polnud mängukava muudatust endale kirja pannud. Tol ajal sõitsin kolme linna – Tartu, Viljandi ja Tallinna vahet ja viibisin sel hetkel, kui mulle helistati, Tallinnas Draamateatri garderoobis. See oli šokk! Publik otsustas kaks ja pool tundi oodata. Sellises seisundis on väga ohtlik Tallinna-Tartu maanteel tohutu süütundega kihutada. Õnneks abikaasa istus rooli ja kõik läks siiski hästi.”

Loe Eesti Naise septembrikuu kaanelugu edasi digiajakirjast: