Edith Karlson lühtri “Viimnepäev” ees. Mats Õun
Kunstnikud Edith Karlson ja Eva Mustonen jutustavad skulptuuri ja installatsioonide abil nüüdisaegses kunstikeeles lugusid kodususest, naiseks- ja emaksolemisest ning seda saatvatest tunnetest.

“Mul on just täna huulepulk koju jäänud! Ja juukseid pole ka jõudnud kammida,” ütleb EdithKarlson (36), kui teda pildistama läheme. Päev enne näituse “Sisse, sisse – uks on lahti!” avamist valitseb Kumu viiendal korrusel kaasaegse kunsti saalides kunstipärane tohuvabohu. Kuid avamispäeval on Edithi tukk stiilselt siniseks meigitud silmadele kammitud. Meestelõikelisse pükskostüümi riietunult taob ta trumme oma kõige pompoossema eksponaadi, saalitäie sammaste vahelt välja roomavate hiidmadude keskel.

“Edith on jõuline ja ettevõtlik, kõnetab oma põlvkonda. Kõik, mis ta tahab öelda, tuleb vormi kaudu välja ja see ei ole mingi igav abstraktne vorm,” ütleb tema õppejõuks olnud skulptor Mare Mikoff. Küsimusele, kuidas noore naislooja kunsti defineerida, vastab Mare: “Võta samad terminid nagu moekunstis!” Mõistagi on see öeldud Marele omase vimkaga, aga miks mitte proovida?

Niisiis, uudse visuaalse keelega, innovatiivne, trendikas – seda kindlasti. Üllatav, ootamatu, paraja kiiksuga – muidugi!