Hobuseparisnikud – ärimehed, kellest said kolhoosiajal tallimehed
Hobuseparisnike tegevus oli selline nagu ikka kaubanduses: osta odavamalt, müü kallimalt.
Paide linnapea kabineti seinal pidi olema Ants Viidalepa maal „Paide laat“. Eks laadad olnud ikka parisnike tööpõld. Lausa dokumenteeritud lugu hobusemüügist on kirjas Roosna-Alliku vallakohtu 1868.-1872. a protokollide raamatus. Mõisa renditalu peremees läks Paide laadale hobust müüma. Seal kohtus ta kellegi juudiga, kes lubas hobuse müüa saja rubla eest, tahtes tasuks ühe rubla. Juut müüs hobuse 99 rubla eest. Peremees keeldus temale üht rubla andmast. Kohtus sai peremees õiguse, sest juut ei täitnud oma lubadust.
Kes olid siis need parisnikud? Nii Kesk-Eestis, kui Tallinnas mainiti Bormanite nimelisi mehi, nemad ostsid hulgi ja müüsid Lätti. Hobuste ostu-müügi ja vahetamisega tegelesid taluperemehed, linnade voorimehed, ka hipodroomi sõitjad. Et selles äris püsida, pidi hobuseid hästi tundma, pidi olema ka majanduslik baas, kus hobuseid pidada. Kesk-Eestis ja selle ümbruses olid alati suured hobuste laadad. Järvamaa meestel oli tavaline käia Rapla, Rakvere, Põltsamaa või Viljandi laatadel.
Lugusid hobustega kauplemisest olen kuulnud peamiselt isalt, kes oli sel alal ka ise aktiivne. Kui osteti laadalt hobune, kes oli lahjavõitu, toodi ta koju, söödeti mõni aeg paremini, siis üritati kallimalt müüa. Kõige parem oli, kui õnnestus ostetud hobune samal laadal müüa, muidugi kallimalt.
Müüdi ka purjus hobuseid
Isal oli laadal alati kaasas kammid, harjad, lambarauad. Kui olid moes harilakad, lõigati lakk ja saba vastavalt, hobune puhastati, rakendati oma korralike rakmetega valge saani või suvel kaariku ette, sõideti veidi, näidati hobust ja varsti olid ostjad jaol.
Sõidurakmed olid meil ostetud ilmselt mõisa likvideerimiselt. Valtsroomadega rangide kattenahal olid näha mingid saksakeelsete kirjadega medalite pressitud jäljendid. Peened kõrged sõiduloogad olid nahaga kaetud. Kui sellise varustusega hobune laadal ringi sõitis, äratas see muidugi tähelepanu.
Laatadel toimus ka igasuguseid pettusi. Mõnigi kord olen kuulnud vanemailt meestelt, et ostetud hobune osutus järgmisel hommikul tigedaks. Parisnikud taipasid, milles asi. Hobusele oli enne müümist viina vägisi joodetud. Hobuse pea suruti üles, kolmveerandliitrine viinapudel pandi kõrvalt suhu, loom puristas osa välja, aga osa neelas alla, see tegi ta vagaseks.
Kesk-Eesti laatadel liikus kamp mehi, kel oli tõrksaks õpetatud hobune. See toodi laadale rakendatud hobuse järel. Temal hoiti alati rangid kaelas ja sedelgas seljas, et oleks näha rakmete jäljed. Sagedastele laadalkäijatele seda ei müüdud, valiti mõni talutaat. See rakendas hobuse ette, siis selgus, et ostetu ei lähe edasi, hüpleb, raiub takka üles. Varsti loobus mees katsetamast. Peagi tuli tema juurde keegi mees sooviga hobust osta, kuid pakkus hoopis madalamat hinda. Värske omanik vaatas, et saaks vaid tõrkujast lahti ja andiski selle hinnaga ära.
Kuid kord sattusid petturid kange mehe otsa. See jändas tõrkujaga piitsa abil järelejätmatult, kuni sai ta liikuma. Nüüd olid juba kambamehed ostjad järel, peagi pakkusid kõrgemat hinda, kui algul müüdud oli, kuid kange mees ajas neid piitsaga laiali ja viis rahategemishobuse ära.
Äriasju aeti ka kirikus
Kaugelt laadalkäijatel oli vaja ka öömaja, eriti talvel. Parisnikel oli oma tutvusringkond. Kaugelt laadale sõites kulus eelnev öö kohalesõiduks. Pärast laata oli vaja hobuseid sööta-joota ja puhata. Meil oli mõnikord suur rehealune hobuseid täis. Neile pandi heinad ette ja tekid selga. Õue serval oli saun. Tagaruumis päris suur kerisega ahi, eesruum oli pirakas nagu taluköök. Seal oli pliit tagapajaga, kus pesti ka pesu. Kuum vesi kulus hobuste joogi hulka.
Mehed tõid karvatekid põrandale, soojas ruumis oli hea puhata.
Varahommikul joodeti hobuseid ja asuti teele. Selliseid tuttavate kohtasid oli igal pool. Isa jutu järgi olid Järvamaa mehed Rapla laadalt tulles ööbinud Kaius Kõrtsu Jaani juure, või Kaiu Villemil.
Ega hobustega ainult laatadel kaubeldud. Üks Järva-Jaani pastor oli mööda sõites näinud vanaisa hobust ja kohe läks kauplemiseks lahti. Ka lauakirikus ajanud too pastor oma äriasju. Rituaalsõnade asemel öelnud ta ühele mehele: „Tule tulevanädal põrsaste järele“. Teisele jälle: „Kas sul hall on alles?“ See pastor olla ka kunagi minule vett pähe pannud.
Parisnike tegevus jätkus ka pärast sõda. Uue riigikkorra järgi loeti seda spekulatsiooniks. Ostu-müügil hobusepasside ümberregistreerimisel jäid andmed ka registreerijale. Siit oli näha, kes oli rohkem ostnud ja müünud.
Tallinnas kohtasin meest, kes püüdis uurija juures tõestada, mis sellel või teisel hobusel viga oli, et ta need jälle müüs, kuid sain kokku ka mehega, kes oli viis aastat hobustega kauplemise pärast vangis olnud.
Kolhoosiajal said parisnikest tallimehed, farmijuhatajad, ikka pidid nad hobustega koos olema.
Veel möödunud sajandi lõpul kohtasin vana parisnikku, kes käis laupäeviti Koeru kandist Tallinna hipodroomil totalisaatoril mängimas. Temalt kuulsin ka, kuidas mu isa oli müünud Järva-Jaani laadal oma musta pooltraavel mära. Muidugi näitas ta hobuse võimsat traavi, siis oli huvilisi küllaga. Kohalikud parisnikud olid ümber ja ärplesid omavahel. Seda melu vaadanud pealt keegi võõras, astunud siis ligi, pakkunud kõigist üle ja viinud musta Võrumaale. Vaat kui kaugelt käidi laadal!
Kord oli mu sõber Peeter öelnud sellele parisnikule Koeru kandist, et me tõime ka ühe traavlimära, mõeldud oli minu Ailo-Bolsbit. Vana hobusemees läinud sellest hoogu ja hüüdnud: „ Kurat, ma toon omal ka!“, aga tema aeg sai enne ümber.
