Hüvasti Mati Palm, eluasjades üsna tagasihoidlik

Rahvusooper Estonia kauaaegne esibass Mati Palm on meie seast haiguse tõttu lahkunud. Igapäevase töö ooperilaval oli Mati Palm küll lõpetanud, kuid imetlemisväärset loomingulist tahet jätkus. Veel oma 75. sünnipäeval eelmisel aastal laulis ta Estonia Talveaias.

Draamateatri ja Nargenfestivali ühise suvelavastuse „Metsa forte” ühe osalisena koos Voldemar Kuslapi ja Helgi Salloga tundus Mati ühes proovis teatrikolleeg Margarita Voitesele aktiivne, kuid pandi siis haiglasse ja edasistesse proovidesse ning etenduseni ei jõudnud, vaid tema asemel laulab Hans Miilberg.

„Mati on oma eluasjades olnud ikka üsnagi tagasihoidlik, ei kurtnud ega rääkinud suurt midagi,” nentis Margarita Voites.
Mati Johannes Palm sündis 13. jaanuaril 1942 Tallinnaas. Ta lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi ning täiendas end Moskva konservatooriumis ja Milano La Scala laulukoolis. 1967-69 töötas ta Estonia teatri koorilauljana ja 1969. aastast solistina. Ühtlasi oli ta TRK pedagoog ja EMA magistratuuri õppejõud ning 1995. Aastast lauluosakonna juhataja.

1985. aastal, kui Estonia laval mängiti 100. korda Verdi ooperit „Traviata” ja Violetta osa laulis Anu Kaal, oli kolleeg Mati Palmil juubeliõhtul varuks Anule väike juubeliuudis. Nimelt just selleks päevaks möödus 25 aastat nende tutvusest. „Oleksin võinud laulda nagu kõik teised poisid, tüdrukud. Oleksin võinud märkamatuks jäädagi lava jaoks.” Aga nad sattusid koolinoorte lauluvõistlusele ning hiljemgi koos mitmetele lauluvõistlustele.

„Näe, siit algabki maailm,“ naljatas Mati, kui sirvis pildialbumit: „Tallinna koolinoorte segakoor... Minu arust on see Anu Kindlam. Meie elu on olnud nagu võistlus. Kuigi me pole olnud konkurendid, oleme siiski konkureerinud tugevuse ja parimate mõtete suhtes. Anu sai varem solistiks, pärast sain mina. Koos üritasime Itaaliasse õppima minna. Enne sai Anu, siis mina. Vaheldumisi saime ka tunnustusi, aga kord saime Anuga koos Rahvaste Sõpruse ordeni. Tänagi veel mõtlen, et Anu on nagu raudteerõõbas, mis on kitsas, õhuke, kuid raudne.“

Urve Tauts on olnud Mati Palmi meenutustes vast kõige emotsionaalsm lavapartner. „Me oleme koos mänginud mitmeid eludraamasid. Verdi ooperi „Don Carlos” Ebolina ei armastanud ta mind. „Giacondas” tahtsin mina oma kaasale Laurale mürki sisse sööta, ta ei võtnud ja me läksime tülli. Öeldakse, et artistil peab olema külm pea ja soe süda ja Urve elas oma rollidesse pisarateni sisse.”

Mati oli spordiposs, vigurivend ja väga hea kolleeg. Hüppas teatri trepist üles kolm astet korraga. Verdi ooperis „Attila” kargas ta nimiosas poodiumilt poodiumile. Oma auto pööras ta mängleva kergusega kanna pealt ringi ja kihutas minema... Edevus ka! Aga see oligi Mati.