Imikuna lapsendatud mees leidis kõigi takistuste kiuste üles oma veresugulased
Imikuna lapsendatud mees veetis küpses keskeas sadu unetuid öid arvuti taga, et leida üles oma veresugulased. Leidiski!
“Meil oli üks peretuttav selgeltnägija, kes paljudes asjades õigust rääkis,“ meenutab J. (nimi toimetusele teada, vanus 50+). „Kord läksin tema juurde ühe oma tuttavaga – ja siis ütles ta mulle muuseas: “Sinuga on kõik korras – ema-isa elavad, õed ka!” Algul mõtlesin, et memmeke on päris segi läinud… Kuid süda ei andnud rahu ja lasin tal koostada mu eluloo kokkuvõtte. Nädala pärast läksin tagasi – teadjanaise esimesed sõnad olid, et mul on vale sünniaeg! Ja ta tõi välja palju episoode, mida teadsin ainult mina! Ta kordas, et mu ema on elus… Hakkasin sellest rääkima oma passijärgse tädiga – ja ta näoilmest sain aru, et mu minevikus ongi mingi saladus. Mõni aeg hiljem tädi helistas ja rääkis, mida oli õele lubanud minu eest saladuses hoida. Mõistan ka tema aastatepikkust kannatust, ta jääb alatiseks mu südamesse nagu parim tädi. Selgeltnägija jutt loksus paika…”
J. tundis peagi, et tahab sugulasi otsima hakata, ning pöördus sotsiaalministeeriumi vastava ametniku poole. Sai teada, et info lapsendamise kohta peab vett, ja kirjutas üles ka oma bioloogilise ema eesnime. Kuid ema jäljed lõppesid Valgevenes 1990ndail.
“Otsimine kestis mitmeid aastaid, mingil hetkel leiti mu õde. Ema jäljed aga hajusid. Õega oli saadud kontakt mitmeid kuid kestnud läbirääkimiste teel – ta oli öelnud, et on rõõmus ja huvitatud ja et nad emaga elavad mõlemad Venemaal, ligi 300 km teineteisest. Jaanuaris oli õde ametnikule maininud, et kevadel sõidab ta ema juurde ja räägib temaga. Mina läksin siin uuesti selgeltnägija poole, kes ütles, et näeb – mu ema ja õde on õnnelikud ja me peaksime varsti kohtuma.
Aga siis blokeeris õde end suhtlussaidis ära ja kontakt oli kustunud! Ka asja ajanud ametnik Liis ei saanud aru, miks korraga nii… Kui siis veel kord selgeltnägija juurde läksin, ütles ta, et näeb ainult pimedust. Tagantjärele tean, et ema põdes, elas üle teise insuldi ning muutus kõne- ja liikumisvõimetuks. Ja et õe blokeerimine oli sellega seotud. Hiljem selgus, et ema, ema abikaasa ja õed olid omavahel suhelnud juba enne ta teist insulti ja jõudnud talle rääkida, et ma teda otsin. Õe hilisema jutu järgi olevat ema andnud pisarates, kuid õnnelike silmadega märku, et ta on lõpuks õnnelik... Ent me ema suri 2016. aasta novembri lõpul, nagu hiljem selgus. Tookord, kui õde end blokeeris, tahtsin temaga otse suhtlema hakata, aga ametnikel pole õigust lapsendatule otsekontakte anda, kui teine pool selleks luba ei anna.”
Ööde viisi otsides
J. otsustas ise tegutseda. “Hakkasin netis Vene saitidel surfama: Odnoklassniki, Vkontakte jt. Silmaarst oli mulle ennustanud nägemise halvenemist ja ma tahtsin seni, kuni võimalik, oma sugulased siiski üles leida! Teadsin ema eesnime ja sünniaega. Tuhnisin neis võrgustikes mitmeid aastaid ööde kaupa. Võtsin ette ligi tuhat naist, kelle eesnimi ja vanus klappisid. Aina saatsin meile, kas keegi tunneb Eestist pärit sellenimelist sel aastal sündinud naist. Vahepeal oli lootusetu pimedus...
Täispikkuses artiklit loe veebruari Eesti Naisest:
