"Viktor Frankl on öelnud, et on olemas kahesugust vabadust. Vabadus millestki ja vabadus millekski. Väike laps suudab ennast n-ö. välja lülitada ümbritsevast ja elada omas maailmas. Need meie hulgast,
kes suudavad ka täiskasvanuks saades säilitada selle laste ilusa võime, võivad end tunda vabana ka sõltumata sellest, mis toimub nende ümber.
Leida üles oma elu ülesanne ja täita seda isegi siis, kui sind ümbritsev maailm püüab sind takistada. Ujuda ka vastuvoolu, kui enamik loovib koos vooluga, see on minu jaoks täiskasvanuks ja vabaks saamine. Põhimõttetu vabadus võib viia varem või hiljem katastroofini. Kui vabal rahval pole ühiselt, sügavalt juurdunud ja sellele rahvale kaua omaseid ühiseid väärtushinnanguid, kui see rahvas ei taha selliseid vastu võtta, siis on see vallutajale väga kerge saak."

Tallinna Jaani koguduse hardushetkel jutustas ka külalisõpetaja Toomas Paul täiskasvanuks saamisest. Ütles, et inimesed tahavad saada suureks ja kuulsaks, aga küsimus on, kas ka täiskasvanuks.
"Kui lapsepõlve piirid on liiga voolavad, siis ei tarvitse noore inimese eesmärgiks üldse olla täiskasvanuks saamine, sest see oleks tema jaoks vanaks saamine. Ideaaliks saab igavene noorus, mida püütakse konserveerida kosmeetiliste vahendite või operatsioonidega.”
„On siiski põhimõtteline vahe, kas inimese elu t i p p on teismeliseeas või küpsuses, mida saavad anda alles aastakümned.”
Kui püütakse nooruslikkust konserveerida näiteks kosmeetiliste vahendite või operatsioonidega, kas see tähendab siis, et ei tahetagi saada täiskasvanuks, sest see oleks vanaks saamine?
„Eesmärk on pigem suureks saada. See tähendab, et inimene tahab teatud õigusi, mida tal lapsena ei ole, ent kui nende õigustega ei kaasne vastutust, siis on see lapsepõlve jätkumine. Seda on näha ülikoolis, kuhu paljud lähevad sellepärast, et ei peaks veel tööle minema."