Heidit Kaio. Foto: Hele-Mai Alamaa
“Enda sisse elatud pinge on vaja välja saada,” ütleb ettevõtja Heiti Hääl seekordses ajakirjas.

Hiljutisel kohtumisel sõprade juures koorus Heiti jutust, et ta on oma ärilise elu ümber seadnud raami – igal õhtul pärast tööpäeva laseb merre võrgud, et püüda tööstuslikus koguses kala. Igal hommikul enne kontorisse sõitu võtab need koos kahe kaaskaluriga välja. Kala läheb müüki Käsmu poodi. Sellest ta ajakirjas räägib.

See on lugu, kuidas lihtsad asjad või ka hobi võivad anda elule mõtestatuse. Mina tavasipelgana tänan õnne, et mul on töö, mis mind vaimustab, aga kui poleks, peaksin ikkagi iga päev ametisse minema, et arveid maksta. Heiti Hääle nimi ei pruugi olla tuntud, küll aga Alexela tanklakett, mille suuromanik ta on. Raha pärast ei peaks ta tööl käima, rääkimata sellest, et võtta endale kohustus minna iga päev merele ja tuua kala kohalikku poodi.

Kirjanik Aidi Vallik ütleb ajakirjas: “...olen tundnud sõna otseses mõttes õhku astumise hirmu. Edasi minna võib olla vahel väga raske, kui järgmise sammu tulemus pole prognoositav, sa ei tea, kas seda astudes võidad või kaotad.” On julgus teha elus kanna­pöördeid, uskudes, et õhk kannab ja elu võib usaldada, ning mõistes, et paigalejäämine tõmbab ninuli ja edasiminek arendab. Olgu need arengud või kergemeelsed.

Ajakirjas on pihtimus naiselt, kes otsustas lahutada ning tegutseb uue partneri otsingutel kohtumiskeskkonnas Tinder. See on nutitelefoni rakendus, mille eesmärk on viia kokku kohtumishuvilisi paare. Kuigi isiklikult toetan püsipartnerlust, mõistan, et tuleviku ühiskonnas on ilmselt paarisuhted mõnevõrra teistsugused. Võimalik, et minu põlvkond ongi viimane, kelle jaoks väljendil “heas ja halvas kuni surmani” on mingi tähendus. Majanduslikus võtmes abi-elu ehk abistav kooselu pole enam tingimata tarvilik. Nüüdsel ajal on olulisemgi emotsionaalne lähedus ja partnerlus, mis pikaajalises suhtes võib kaduma minna. Või vastupidi – õilistuda nagu hea vein.

Ilusaid kogemusi!