Seekordse ajakirja kesksed teemad on äsja alanud kümnendi väärilised. Kahes artiklis on juttu, kuidas sättida elukorraldus nii, et loodusele jääks võimalikult väike jälg. Raplamaal tegutseva ökokommuuni liige Signe ütleb: “Lugeja võib muiata, et unistame maailmarahust, aga ma ei karda näida naiivne. Maailmas on palju gruppe, kes selle nimel pingutavad. Mulle on oluline selles protsessis osaleda.” Uued ajad toovad avatuma mõtteviisi ja uue ajastuga seostub ka Eesti vabatahtlike tööst Keenia külakeses pajatav lugu.

Toimetuses otsustasime, et püüame edaspidi pühendada rohkem tähelepanu vaimse tervisega seotud teemadele. Eks ikka selleks, et näidata, kuivõrd paljusid inimesi see puudutab. Et oskaksime mõista neid, kes ise või kelle lähedased probleemidega maadlevad. Seekord räägime lastest, kelle vanemal on raske haigus. Kuidas see mõjutas nende lapsepõlve ja maailmapildi kujunemist.

Veebruaris on ajakiri Eesti Naine rohkemgi nähtav kui vaid ajakirja kaante vahel. Algab kampaania, mille loosungiks oleme valinud “Ole oma elu kaane­staar!”. Mõte ikka selles, et meie kõigi elud on erakordsed. Nagu ütleb ka meie kaanekangelane Riina Hein: “Elus on ka tavalised päevad erilised, sest need on s i n u e l u päevad. Milliseks need elad, sõltub, milliseid valikuid teed.”