MÄRT: „Olen maalinud ajalugu."

1916. aastal Tallinnas sündinud Märt Bormeistri lapsepõlvekodus käis tihti muusikuid ja muid loomeinimesi. Hoolitsetud aedadega Kadriorg oli ka tolle aja kunstnikele armastatud maalimispaik. Pärast 21. keskkooli lõpetamist astus noormees Riigi Kunsttööstuskooli ja jätkas kuni 1941. aasta kevadeni Tartus Pallases Aleksander Vardi maaliateljees.

Mälestustes, mida on vahendanud Urmi Reinde kunstniku 75 aasta sünnipäeva eel 1991. aastal ajakirjas Kultuur ja Elu, kirjeldab tollal Draamateatris dekoratsioonide maalijana leiba teeninud maestro ennesõjaaegset elu ja miljööd: „Millised juusturullid ja kohv olid teatri all kohvikus! Estonia kõrval turul käisid maamehed hobustega ... Maaliline ja põnev!"

1941. aastal lõhkus idülli punavõimu püssitääk. Märdi hüdrorajatiste tehnikust isa läks katust parandama ja venelased lasid ta maha. Peterburis aiandust õppinud ema oli surnud mõned aastad varem. Mobilisatsioon viis noored mehed, Märdi nende hulgas, Venemaale metsa- ja ehitustöödele, mille eesmärgiks polnud muu kui nende külmas ja näljas väljasuretamine. Peast käis läbi mõte kõrvale hoiduda, kuid oli teada, et siis kiusatakse omakseid taga kuni talude mahapõletamiseni.

Märdist jäid maha nooremad õed. Kuni 1942. aastani töötas mees Uurali mägedes Zlatousti linna lähedal tööpataljonis, koos skulptor Enn Roosi ja graafik Arnold Kallasega. Toidunorm oli kahe peale tassitäis kartuliputru. Metsatöödel püüti suurte lehiste koore alt kooreüraskeid, mida pliidil pruunistati. „Kui 1971. aastal kunstnike grupiga Jaapanis käisin, ei jäänud mina meie grupis ainsana Hiroshimas serveeritud keedetud tigudega hätta," meenutas kunstnik aastaid hiljem.

Vene töökorralduses valitses organiseerimatus. Kõik põgenikud lasti maha. Skulptor Roos raius mõne haua tarvis kivi, kohalikud ütlesid: „Imelikud inimesed olete, panete surnutele kivi peale." Poole aastaga olid pooled mehed surnud. Ülejäänud saadeti Tšeljabinskisse 7. Eesti laskurdiviisi, sealt edasi raudtee-ehitusele, kus iga liipri alla jäi laip.