Kadi Aab ei rääkinud Laine võimetest pärast seda kellelegi. Ta suri 94aastasena 26. aprillil 1956, aga enne ütles, et kes kannab tema matustel risti, sellest saab tema mantlipärija. Siis 29aastaseks saanud postiljon Laine Roht ei teadnud, mida Kadi oli öelnud, aga just tema kandis Kadi matustel risti.

Sõnum Kadi öeldust ja sellest, kes risti kandis, levis Võrumaal kiiresti. Kaks nädalat pärast ämmaemanda matust tuli Laine juurde esimene abivajaja. See oli kolhoosi piimavedaja Elsa Smidt, kelle käsi oli piimakara vahele jäänud ja pöial umbe kasvanud. Naise käsi paranes ja jutud uuest imeravijast said tõestuse.

Kuigi Laine oli algul arvanud, et mis ravija tema on, tundis ta nüüd ka ise, et näeb inimeste haigusi, saab neid ravida ja et see selline elu ja ülesanne on talle kaasa antud, kui ta siia ilma tuli. Laine tundis, et inimese eluraamat – sündmused, rõõmud ja mured, kannatused ja haigused – on igaühele sündides kaasa antud ning tema suudab neid eluraamatuid lugeda. Paljud Laine patsiendid nägid hiljem, et see, mis ta rääkis teiste eluraamatute lugemise kohta, oli tõsi – kuidas muidu sai Laine haiguse kindlaks teha enne, kui inimene midagi rääkida jõudis. Laine ise on öelnud, et mõnikord ootas sada inimest tema maja juures, ta läks uksest välja ja nägi ära, mis haigust nad põevad ja põdenud on.

Nii see algas. 33aastasena hakkas ta püsivalt abivajajaid vastu võtma ning tervendas inimesi pool sajandit. Elu lõpuaastatel Laine keha väsis ja ta võttis vastu ainult üksikuid sõprade kaudu tulnud patsiente ning oma küla inimesi.

Kõigi nende aastate jooksul võis Laine juures käia ligikaudu 70 000 inimest. Ainuüksi 1982. aastal, kui ise ravitsejatelt abi otsinud Nõukogude Liidu juht Leonid Brežnev oli rahvaravitsemise lubatuks tunnistanud, käis Laine juures üle 10 000 inimese. See on tema vastuvõturaamatutest näha. Laine töötas siis nagu elukutselised arstid, võttes vastu kuni 40 abivajajat päevas. 1990ndate algul oli vastuvõetud patsiente poole vähem, aga see arv on ikkagi hiiglaslik. Kuidas ta suutis töötada niisuguse üleinimliku koormusega, milleni isegi mitmel töökohal rabavad diplomeeritud arstid ei küündi? Laine imestas vanaduspõlves ka ise, kuidas ta jõudis, aga arvas, et ju ka see võime oli talle sündides kaasa antud.

Laine ravijavõimed olid nii tunnustatud, et arstid suunasid saatekirjadega tema juurde teatud diagnoosidega, näiteks rooshaigustega haigeid, keda nad ise ravida ei suutnud. Vahel kirjutati saatekirja adressaadiks isegi "Dr Roht Laine" või "Dr Roht". Laine omakorda väga austas arste ja suunas nende juurde inimesi, keda tema aidata ei saanud, näiteks kui oli vaja kirurgilist sekkumist.

On üldteada, et Laine ei tahtnud ravida ristimata inimesi. Ta ütles, et neile, kes pole ristitud, tema ravi ei mõju või mõjuvad ainult maarohud ilma sõna väeta, aga sellest ei piisa. Ja et ekseeme või langetõbe pole ristimata inimestel üldse võimalik ravida. Ta soovitas haigel end ristida lasta ja siis tagasi tulla. Aga neil, kes lapsena ristitud, säranud kõik talle vastu nagu taevatäht ja neid oli lihtne ravida. Laine rõhutas alati, et lisaks tema aitamisele on väga tähtis inimese enese usk tervenemisse.

Samuti ütles Laine, et ta ei saa ravida geneetilisi haigusi ja vähki, kuna ka see hirmus haigus on tihti pärilik. Ta ei saanud aidata ka inimesi, kel oli olnud operatsioon, sest neil oli nuga ligi käinud ja tema jaoks olid nad rikutud. Ja iseennast ja oma veresugulasi ei saanud Laine ravida, sest nii olevat kõrgemalt poolt paika pandud.

Mitte ainult inimestega, vaid ka taimedega oli Lainel eriline suhe ning ta nägi ka taimedest läbi. Juba vanaema, eriti aga isa tutvustasid talle ravimtaimede maailma. Laine korjas raviks enam kui 60 liiki taimi. Laine rääkis, et küsib taimedelt enne luba, kas võib neid lõigata. Noaga lõigata, mitte murda ega rebida. Kui luba ei küsi, siis taim ei aita ravida. Ja Laine tundis, kui taim liigutas vastu, sellega andis loa ennast lõigata, et seda ravimiseks kasutada. Kui taim ei liigutanud, siis ei tohtinud taime lõigata. Sama oli ka puulehtedega – kui ta võttis õitsvalt tammelt lehti, mis olevat neeruhaiguste vastu väga head, siis ikka palus, kas puu lubab.

Apteegis müüdavate ravimtaimede kohta rääkis Laine, et näeb läbi, kui neisse on mürki ladestunud või kui need on valel ajal või valest kohast, näiteks tee äärest korjatud. Laine korjas taimi kindlates kohtades ja kindlal ajal. Vahel sai ta öösel vaimlisest maailmast sõnumi, et mingit taime on õige aeg just nüüd korjata, ning ta läks ja korjas.

Laine kodus olid kaustikud, kuhu külastajad tegid sissekandeid. Nende järgi saabki kokku arvutada, kui palju inimesi Laine juures käis.

Jah, too imeline Võrumaa naine ravis terveks kümneid tuhandeid inimesi, aga ometi ei olnud ravitsemine Laine elukutse. Nõukogude ajal oli kõigil inimestel kohustus tööl käia ja Laine töötas alates 1950. aastast postiljonina. 30 aastat, kuni teenitud pensionile jäi. See oli füüsiliselt raske töö. Iga päev tuli hobusega, jalgrattaga, tõukekelguga või jalgsi Antslas posti järel käia ja siis mitmekümnekilose postikotiga ajalehed-ajakirjad ja kirjad kodudesse laiali vedada.

Talud asusid üksteisest kaugel ja iga päev tegi ravitseja postikotiga 25kilomeetrise ringi. Ravitseda sai ta pärast postiljonitööd. Lisaks pidasid Laine ja tema abikaasa Ilmar talus loomi, keda tuli iga päev talitada.
Laine on oma mehest alati hästi rääkinud. Ilmar Roht (1909–1985) oli maaparandaja. Laine oli 33aastane ja Ilmar 52aastane, kui nad kohtusid ja kolmekuuse tutvuse järel 1961. aasta kevadel abiellusid. Ilmar kolis Laine juurde koduväiks. Sel ajal elas seal ka Laine ema Liisa. Laine ja Ilmar elasid koos veerand sajandit, kuni mees suri ja Laine leseks jäi.

Lapsi neil ei olnud Lainet tabanud õnnetuse tõttu. 1953. aasta suvel võttis kolhoosi mesinik parajasti mett, kui Laine postihobusega mööda sõitis. Tige mesilassülem lendas hobusele kallale. Hobune läks lõhkuma, Laine kukkus vankri pealt maha, jäi ohjadesse kinni ja lohises erinevatel andmetel paarkümmend kuni paarsada meetrit vankri järel. Noore naise neerud ja emakas said nii tõsiselt vigastada, et ta ei saanud kunagi lapsi.

Laine on arvanud, et nii oli kõrgemalt poolt seatud, tema eluraamatus kirjas, sest ravitseda ja lapsi kasvatada koos ei saa.
Lainel oli kaks õde ja kaks venda. Üks vendadest, pere kolmas laps Julius, suri pooleteiseaastasena esimese ilmasõja ajal. Vend Ernst (1913–1995) elas kõrge vanuseni. Laine vanim õde ja Laaside esimene laps Linda sündis 1912. aastal, tema surma-aasta kohta kirikuraamatus märge puudub. Teine vanem õde Leida Marie sündis 1921 ja suri 1982. aasta esimesel jõulupühal ning on maetud Metsakalmistule.

Laine ema Liisa Laas sündis 1888 ja suri 1974. aastal, olles 86aastane. Tema tütar Laine suri kolm nädalat enne 86aastaseks saamist. Laine isa Jaan Laas sündis 1880 ja suri 20. aprillil 1947, kui Laine oli alles 19aastane.

Tollel kümnete tuhandete inimeste terveksravijal oli vaid kuus klassi Kaika algkooli haridust. Kooliteed alustas ta 1936. aastal. Laine tahtis koolitüdrukuna arstiks õppida, aga takistuseks said raske haigus ja sõda. Sõja ajal pärast üht kooli jooksuvõistlust jõi ta külma vett, külmetas ja jäi raske kopsupõletikuga pooleks aastaks voodisse. Vanemad ei uskunud enam oma tollal 16aastase tütre tervenemisse, aga ühel päeval koges ta justkui ilmutust ja tõusis voodist tervena. Põetud haigus jättis siiski oma jälje. Laine sai invaliidsustõendi ja raske füüsiline töö ei olnud talle lubatud. Aga talulapsed ei saanud tol ajal niisama istuda.

Laine käis kogu kooliaja suviti karjas ja 16aastasena hakkas koos vanematega ka põllutööd tegema. Sõjajärgne aeg oli väga raske, pealegi suri isa kaks aastat pärast sõja lõppu ja Laine jäigi alatiseks oma kodutallu elama.

Laine ravitsejategevuses on erinevad perioodid nagu ikka inimese elus. 1960.-70ndatel käis Laine tööl, mees Ilmar ja ema Liisa aitasid kodus loomi talitada ning abivajajad ei seganud pereelu. 70ndate teisel poolel ehitas Ilmar koos Laine õepoja Vainoga siiski maja ümber tara ja lukustatava värava, et inimesed ei käiks hoovis sel ajal, kui Laine vastu ei võtnud.

1980ndatel pürgis Laine juurde nii tohutult rahvast, et perel polnud enam mingit privaatsust. Kogu aeg olid võõrad maja ümber ja see segas ka majapidamistöid, aga Laine ei saatnud kedagi ilma abi andmata minema.

Ravitsemise eest Laine siis raha ei võtnud ja selle eest oleks nõukogude ajal võidud ka vangi panna, sest palka maksis ikka riik ja mittetöise tulu saamine oli kuritegu. Laine peale kirjutati ka kaebusi, aga tema vägi oli nii tuntud ja austatud, et isegi Nõukogude võimuorganid suhtusid temasse leebelt ja küsitlemisest asi kaugemale ei läinud. Nõukogude ajal annetasid abisaajad südametunnistuse järgi nagu kirikus. Tol ajal Laine juures käinud mäletavad, et patsiendid panid tema põlletaskusse rubla või paar. Kõik ei pannud ka. Viidi ka kingitusi ja talukaupa, nagu mune ja kanu ning keegi tõi isegi vasika.

1990. aastatel taasiseseisvunud Eestis hakkas Laine vastuvõtte korraldama tema õe Linda pojapoja Aarne elukaaslane Sirje. Aarnele pärandas Laine oma maja. Sel ajal ehitati maja ette parkla, et ootavad autod teed ei ummistaks. Laine majapidamisse kutsuti siis abitöid tegema sulane Ülo, kes käis päeval talus. Ta tassis puid, küttis tube, koristas ja käis poes. Laine elu lõpuaastatel tegi Ülo vahel Lainele ka süüa oma oskuste piires ning kui Laine enam õues käia ei jõudnud, viis pissipotti välja.

Sirje kehtestas Laine jutule pääsemiseks visiiditasu, mis algul oli 100 krooni, aga lõpus 700. Öeldakse, et raha eest ravimine kaotab ravija väe ja nii väitis ka Laine ise. Laine vägi ei kadunud, sest tema raha ei võtnud. Laine teadis raha kohta, aga ütles, et temale seda vaja ei ole.
1990. aastatel võttis Laine vastu kuni kümmekond inimest päevas ja 90ndate lõpust alates ainult teisipäeviti ja laupäeviti.

Viimased kümmekond aastat pääsesid tema juurde vaid üksikuid abivajajaid tuttavate kaudu. Sellel aastakümnel oli Laine juba korduvalt haiglas nii südame kui kopsudega ja 2007. aastal paigaldati talle südamestimulaator.

Lainelt küsiti tihti, kes on ravijana tema järeltulija. Laine ütles, et neid võimeid ei saa pärandada ja ise ei saa ravijaks õppida. Need võimed peavad kaasa sündima ja selliseid inimesi ei ole praegu.
Laine Roht suri südamepuudulikkuse tõttu Tartu Ülikooli Kliinikumis 21. aprillil 2013. aastal. Tema viimased sõnad koduhoidjale Sirjele olid: "Ega ma vist kodu enam näe."
Laine maine põrm puhkab Lüllemäe kalmistul, nagu ka tema siia ilma aidanud Kadi Aab ja tema esimene terveksravitu Elsa Smidt. Laine ütles, et tema tuli siia Indiast ja läheb sinna tagasi.

Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Kaika Laine inimesed", kirjastus Pilgrim 2013