Juba kolm aastat pole Ülle Lichtfeldt (40) enam rakverelanna, vaid elab perega Viitnal. Karjapõllu talukohas, mille väravas seisid nad abikaasa Indrek Saarega (37) esimest korda kümme aastat tagasi, samal suvel, kui Ülle mängis Vargamäel Kõrboja perenaist.

Nüüdseks on Karjapõllu taluõuele kerkinud moodne, valgusküllane elumaja ja suvekoduks olnud vana hoone on plaanis transportida tiigi äärde saunaks.
“Ma ei taha kuhugi ööbima jääda, ma pean ärkama oma kodus!” räägib Ülle, kui temaga esimest korda kohtume ja Kadriorus pargipingil papptopsidest kohvi rüüpame – Rakvere teater on “Toatüdrukutega” Kumusse jõudnud. Ehkki trupp annab siin etendusi kolmel järjestikusel päeval, sõidab Ülle igal õhtul koju tagasi. “Ma sõidan alati. Kui Muhumaa ja Virtsu vahel oleks sild, tuleks sealt ka tagasi!” kinnitab külalislavastuste tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud näitlejanna. Tõsi, nii, hotelliarveteta, on teatrilegi soodsam, ent ööseks koju jõuda on Üllele nii või teisiti oluline. Laste pärast. Ja kõigi nende hommikute pärast, mil ta seisab oma kodu aknal ja lihtsalt vaatab – metsa, enda istutatud kaski, kuuski, aastaaegade vaheldumist.
“Talvel, kui oli hästi pime ja mul polnud mitu kuud ühtki vaba päeva, siis hommikuti voodit tehes silusin tekki ja ütlesin voodile: “Ma olen juba õhtul kell kaksteist kodus! Olen varsti tagasi!”

Vahel on tunne
Üllelt ühes varasemas intervjuus kuuldud elutarkus elada kiiretel aegadel päevakaupa, on mindki tihti aidanud. “Vahel on tunne, et enam ei jaksa,” noogutab ta, “siis päästab see, kui võtad üks päev korraga ja hommikuti ärgates mõtled: kui tänane läbi saab, siis ma elan veel hästi kaua!” (Naerab.)
Kui küsin näitlejannalt ta praeguse elu märksõnu, siis kõige valdavamat tunnet – väsimust – ta hästi siiski tunnistada ei raatsi. Vooderdab väljaöeldu sealsamas: “Kuigi on kuid, kus mul on olnud 30 etendust ja proovid samal ajal, siis jumala eest, väsimus ei väljendu töös, laval see kaob, nagu ka haigused ja palavik.” Ent tõsi on seegi, et puhkust pole tal aastaid olnud. Ka sel suvel mängib ta lisaks Mari rollile mullu esietendunud tükis “Vargamäe varjus” veel kahes uuslavastuses – “Noores Eestis” Marie Underit ennast ning Kukruse mõisas “Vabrikutüdrukutes” koondamisteate saanud õmblejanna Verat. “Ei raatsi ju millestki ära öelda. Kui näitleja pääseb koduteatrist välja loodusesse, on see juba vabanemine, puhkus.”
Väiksena käis vanem tütar Barbara (19) töölt tulnud ema nuusutamas – kuidas too teatri järele lõhnas. “Ei, ammu enam ei nuusuta ta teatrilõhna. Eks see rohkem suitsulõhn oli...” naerab Ülle.
Teatridirektori ameti riigikogulase oma vastu vahetanud abikaasa Indrek Saar pole samuti teatrilõhna jäägitumalt minetanud, vaid on suviti siiski õpitud ametile truu. “Avastasin eelmisel suvel üllatusega, et ta on ikka väga hea näitleja. Kadedusega vaatasin,” kiidab Ülle abikaasa Jussi rolli Vargamäe lavastuses. “Nii raske on mängida koos oma mehega, eriti armastajaid. Arvad ju tundvat teises igat žesti, igat väikest varjundit näos. Nii et see, mis ta laval teeb, võib tunduda võlts... Aga möödunud suvi tõestas vastupidist.”
Poliitiku naiseks olemist võtab Ülle ühena oma rollidest. “Laiemalt võttes – elu ongi mäng. Me kõik mängime mingit rolli, kõigil meil on omad maskid. Jah, on üritusi, kus ma pean oma mehe kõrval seisma. Ma toetan igati tema vaateid ja tegemisi.” Ülle on tihti mõelnud Helle Meri peale: “Ta oli ju küps näitlejanna, kui raske võis talle teatrist loobumine tegelikult olla – loobuda iseendast... Kuid siin on suuremad jõud – armastus ja kohusetunne oma mehe vastu. Ka kogu Eesti rahva, kõigi meie pärast tegi ta seda. Imetlen teda väga.”  

Unes on teateid
Sel mehel oli habemeajamislõhn juures, räägib Maureen (Ülle Lichtfeldti tegelaskuju “Leenane’i kaunitaris”) unenäos nähtud mehest, kes sääl tema kõrval oli seisnud.
Justkui selle tõestuseks, et kõik, mis on määratud, saab teoks, kõik, mis aimatud, saab selgeks, ripub Ülle koduseinal üks unenäoline maal, Imat Suumani “Südamevõti”, millega Indrek talle kosja tuli. Mehega kohtumist nägi naine kaader kaadri haaval unes ette.
Unenäod on Üllele alati olulised olnud, neist saab ta märke ja teateid, need on elu lahutamatu osa. “Siis tead valmis olla. Nagu siiski, kui harakas kädiseb või...”
Ülle vanaema peeti küla peal nõiaks ja “ta istus koguni kinni, sest olla kellegi lehma ära kaetanud.” Näitlejanna on kindel, et nõiavõimed on igal naisel, kellel vähem, kel rohkem, kuid ei taha sel teemal pikemalt peatuda. “Ega ma sellest tegelikult ka oma mehega räägi.”
Küll aga pidasid nad elementaarseks küsida nõu vitsamehelt, kui tuli otsustada uue maja asukoht. Ja väiksema tütre Aleksandra (6) parimad magamiskohad peilis Ülle välja nii, et sõitis titevankriga hoovi peal seni ringi, kuni avastas, et just vana lauda juures ja ühe õunapuu all on lapse uni kõige rahulikum. “Seal võis Sass tunde tukkuda. Samad paigad näitas hiljem ka vitsamees kätte ja raalis uue maja asukoha samuti välja.”  

Uus eluetapp
Maale kolimine on tähendanud sedagi, et planeerida tuleb nüüd rohkem. Näiteks kuidas lapsed hommikul Rakverre lasteaeda või kooli saavad. Kuigi pärast seda, kui Barbara sai juhiloa, muutus emagi elu lihtsamaks – teel kooli viib vanem õde väiksema lasteaeda ja õhtul ka toob. Ent juunis 2011 jääb seda teha veel vaid mõned korrad.
Sest see varasuvi tuleb teisiti. Ülle tütred on lõpetamas üht tähtsat eluetappi. Barbaral on ees gümnaasiumi viimased lõpueksamid (“ega mulle veel päris kohale jõuagi, et ta peagi kodust lahkub”) ja Aleksandral on käsil viimased lasteaiapäevad. 
“Muidugi ma olen emotsionaalne inimene! Aga mõtlesin, et ma ei ole see ema, kes kõigil kooli- ja lasteaiapidudel nutab. Kuid nüüd, kui järjest on olnud üritusi, mis lõpetamisega seotud... Nii selgelt tuli meelde, kuidas ma Aleksandra esimest korda lasteaeda viisin. Kuidas ta mulle akna peal lehvitas, ise hästi vapper, silm natuke märg. Mina ka vapralt lehvitasin. Ja kui ma siis nurga taha jõudsin, ulgusin seal pikalt.”
Koolis hakkab Aleksandra käima hoopiski Kadrinas. “Valla buss korjab lapsed hommikuti peale. Mulle meeldib, et seal on klassis vaid 20–25 last. Kui ma ise veel Rakveres koolis käisin, olid Kadrina omad kõvad tegijad, minu meelest võitsid nad igal pool olümpiaade. Pealegi meeldib tüdrukule joonistada ja kooli kõrval tegutseb seal ka kunstikool.”  

Mineviku varjud
Toatüdruk Solange’ina kargleb Ülle Jean Genet’ kuulsa näitemängu mõjusas algusstseenis vaid mööda valgeid kahhelkive. Ent elu mustadestki kahlitest teab näitlejanna nii mõndagi.
2008. aastast on Ülle Tapal asuva Lääne-Viru naiste varjupaiga patroon. “Mul on tekkinud väike võrgustik, sõbrannad, tuttavad, kes toovad laste ja täiskasvanute riideid, voodipesu, mööblitükke, nõusid. Eilegi viisin suure hunniku ühte perre,” räägib naine, kes ei tee midagi ainult tiitli pärast. “Ma ei rahulduks kindlasti sellega, et annan vaid allkirja ja tulen pildi peale. Olen üritanud ikka südamega teha. Ja kui aega oleks rohkem, siis ehk veelgi jõudsamalt.”
Ta teab, et varjupaiga perenaine on sõitnud öösel järele naisele ja lastele, kes pagesid kodust vaid öösärgi ja pidžaama väel. Möödunudsügiseseks Rakvere teatri perepäevaks kirjutasid naised teatri ja varjupaiga palvel kirju oma elust. “Lugesime neid Viru raadios ette, oli põnevaid, kurbi, võikaid lugusid. Kirjutasid ka naised, kes elavad kõrvalt vaadates väga kena elu, positsiooniga meestega, ometi on nad vägivalla ohvrid. Nad ei räägi sellest oma lähedastele, sest ei taha neid kurvastada. Nad tunnevad häbi oma tutvuskonna ees. Ent kannatavad ju ka lapsed.”
Üllet puudutab see teema väga, sest ühes oma varasemas elus oli temagi vägivalla ohver. Ja vahel ta räägib, kui leiab, et naine vajab viimast väikest toetavat tõuget, et temagi ei lahkunud kohe pärast esimest hoopi. Et andis andeks, mõeldes, et see oli juhus. Et mehel oli raske elusaatus ja nad käisid koos psühholoogi juures. Kuni järgmise korrani. “See ei kao. Kui mees on korra kätt tõstnud, tuleb ära tulla! Vägivallale ei ole mingit õigustust.”
Nende naistega kohtudes tuleb Üllele olnu valusalt meelde. “Aastatega on see küll ähmastunud, alateadvus kaitseb toimunu eest. Ma ju pean suutma, et see ei mõjutaks minu praegust elu ja suhet.”
Siingi rõhutab Ülle eesti naiste tublidust. “Ma ei taha ennast kuidagi tõsta, et mina saan kõigega hakkama... Imetlen kõiki naisi, kes on emad, töötavad. Ega kellelgi ei ole kerge. Raputan endalegi tuhka pähe, sest laste jaoks pole mul nii palju aega, kui tahaks. Vanema tütre lasteaiapidudel käis rohkem mu ema. Aga me ikkagi üritame Indrekuga ka jõuda, see on ju lastele nii tähtis! Olen läinud isadepäeva peole, kui Indrek ei saanud, ja võistlesingi seal koos teiste isadega.”
Üllele meeldib lohutada end uskumisega, et “lapsed valivad ise endale vanemad. Ju nad ikka tahtsid tulla minu lasteks”.  

Raputav kogemus
Sel päeval, kui Karjapõllule jõuan, on hommikuste uudiste teateil tapetud Osama bin Laden. Ülle on murelik: “Mis saab? Olen küll sellest east väljas, et kogu maailma valu põdeda, aga kõik see kääriv Lähis-Ida mõjutab ka meid – meie bensiini- ja elektrihindasid ja kõike muud!”
Alles veebruaris käis ta “Antigone” näiteseltskonnaga Iraanis teatrifestivalil ja sattus keset tänavarahutusi. See sõit muutis Ülle mõttemaailmas mõndagi. “Me ei kujuta ettegi, mismoodi mujal maailmas elatakse, totalitaarse režiimi absurdsed keelud, tsensuur. Kui allasurutud on naised.” Teater oli seal aastaid keelatud. “Inimestel on tohutu huvi teatri vastu. Ja näitlejail on seal tõesti sõnum.”
“Toatüdrukuid” näinud Iraani kuulus noor lavastaja Homayoun Ghanizadeh, kes “Antigone” mullu Eestis lavastas, kutsus ka Üllet truppi. Ent too oli end juba Vargamäele lubanud. Teherani festivali ajaks lapseootele jäänud Ragne Pekarevi asendades tundis Ülle, et saatus sai ta ikkagi kätte.
Kuid see, mis ees ootas... Meestel oli keelatud laval naist puudutada. Ülle tegelaskuju Euridike hullusehooge taltsutas tema abikaasa Andrus Vaariku Kreon Eestis naisel ümbert kinni hoides ja pärast rahustisüsti süles voodisse kandes. Teheranis asendati see aga piitsutamisega – et pahad vaimud välja saaks. Ülle kandis seetarvis paksu vammust, mille kraest tirides Kreon teda ka kõrgest trepist alla sikutas.
Et kaetud peaga ja niigi pikkades ürpides naistegelaste kederluid varjata, anti neile jalga pikad alt soonikuga püksid. Meeste pükstelt lõigatud soonikud tõmmati naistel üle pea, et kaelgi ei paistaks.
Mõned laused, mis tsensuur eestikeelse näitemängu pärsia- ja ingliskeelsetest subtiitritest välja kärpis, õpetas lavastaja näitlejatele pärsia keeles selgeks. Sellele tsensuur enam jaole ei saanud. 
“Kas sa oled kunagi armunud olnud?” oli üks neist pärsiakeelsetest repliikidest. Hiljem, lennujaamas, kui Üllel ei õnnestunud allesjäänud Iraani riaale eurodeks või dollariteks vahetada, valis näitlejanna välja kõige soojema olekuga mehe. “Tol olid üksnes suured dollarid. Palusin, et ta läheks ja vahetaks. – “Ei saa.”” Siis küsiski Ülle malbelt: “Kas sa oled kunagi armunud olnud?” – “Olen küll,” vastas mees ehmunult. Ja suure häälega naerdes käis ära ning tõi paraja raha.  

See kripeldus
Kui Ülle tütar Barbara oli 15 ja tahtis ühel õhtul välja minna, kuid ema ei lubanud, kurvastas tüdruk, et elu läheb temast mööda! “Kõik alles algab – ülikoolis,” kinnitas Ülle. Kas ta siis ise ei mäleta aegu, kui oligi tunne, et elu lähebki mööda? “Kindlasti oli!” noogutab näitlejanna köögitoolil istudes. “Kevaditi, kui on ilusad valged õhtud, päike loojub, see kripeldus...” Alles ükspäev olid Ülle ja Indrek koju sõites kevadõhtut vaadanud ja meenutanud nooruse kripeldust ning adunud, kui “pagana mõnus, et natuke on seda praegugi. Aga suurim soov on siiski, et saaks koju, terrassile, teekruus kätte ja suits suhu. Ei ole vaja enam kuhugi minna, ka koduõuel saab lõket teha ja sõpru vastu võtta. Jääks ainult sõprade ja lähedaste jaoks rohkem aega.” 
Möödunud aasta augustis sai Ülle 40. “Kui ma peeglisse vaatan, no on siin väike lohuke ja kortsuke... Ärgu rääkigu mulle keegi naistest, et nad ei põe. Aga ma ei ole ka paanikas ja olen seda meelt, et tuleb üritada väärikalt vananeda. Kuigi ma neid lauseid ka ei salli, et alles 40selt elu algab, see on naise kõrghetk, vabaneb seksuaalsus jne. Võib-olla tõesti, aga...” Ülle mõtleb natuke: “Ma tunnen küll, et ma enam nagu ei viitsi Pipina laval rabeleda. Kõik need spagaadid, hundirattad. Meil on majas noori naisi küll, andku minna!”
Läinud sajandist kaasa tulnud Pipi rollis on Ülle läbi mänginud mitu paari kingi, mitu kostüümi, ka lavakujundust on korduvalt kõpitsetud ja üle võõbatud.
Nüüd, oma lasteaiapeol aga mängis Pipi Pikksukka... Aleksandra Saar. Ema Ülle istus ja vaatas seda väikest nähvitsat: “Nagu mingi needus... ikka heas mõttes.”  

Luust ja lihast
Maikuus, mil luulet paisatakse isegi Rakvere Selveri valjuhäälditest, teab iga linnakodanik, et varsti on nad kohal – Under ja Adson, Laikmaa, Tuglas, Visnapuu ja nood teised kirglised Jaanus Rohumaa lavastuses “Noor Eesti”. Ülle lubab, et tema Marie Under on luust ja lihast naine: “Eks me tahaks küll, et me jumalad ja iidolid oleksid täiuslikud, kuid nendelgi on vead.”
Underi-rolliks valmistudes avastas Ülle oma külalistetoa seinalt maali, mille temast oli neli-viis aastat tagasi teinud kunstnik Riina Rillo. “Paluti midagi teatraalset kaasa võtta, haarasingi teatrist kübara ja keebi,” naerab Ülle ootamatu sarnasuse üle, kui nägi nüüd taas Ants Laikmaa maali kübaraga noorest Underist.
Ent põõsalt, peenralt lõhnu, lõhnu sajab/ see meeli uimastab kui õndsus mingi, luuletas Marie Under oma “Sinises terrassis”. Kui õndsus mingi õõtsub maikuu teisel päeval Lichtfeldti terrassil aiakiiges lesija pea kohal värske kevadtaevas. Veel ei sumise mesilased aiaväravas pärnapuus ega valges ristikus, mille Ülle oma tarude mesilinnukestele maja ümber külvas. Ei õitse vanad õunapuud (“neist ei võta ma ühtki maha! Ise kukkugu pikali! Mul on vanade talupuude suhtes nii suur respekt, et surgu loomulikku surma. Poputame neid ja lõikame, õunu kannavad nad igal aastal”). Veel pole alanud väliköögihooaeg ja talvekaitseks sätitud ajutised seinad on eest tõstmata.
S e l  suvel on kõik alles ees!