Karl Madis
Karl Madis tähistab novembris 60. sünnipäeva tuuriga „Rock'n'roll meid kokku viis" Pärnu, Tartu ja Jõhvi kontserdimajas ning Tallinnas Estonia kontserdisaalis.

Kaasa löövad lisaks ansamblile Karavan Birgit Sarrap, Mikk Kaasik, Uku Suviste ja Koit Toome.

„Minu jaoks enam olulisemat kontserti ei saagi olla. See võtab pika tee kokku," nendib Karl Madis. „Repertuaar on meeletult lai, nii et oleks võinud ka neli erinevat kontserti kokku panna, aga eks „Pärlipüüdjat" ja „Väikest poissi" tahetakse neil kõigil kuulda."

Karl Madise esimene teleesinemine oli Eesti Televisiooni saates "Reklaamiklubi" 1979. aastal. Ansambel Karavan on asutatud 1983. aastal.

Kuidas teie muusikutee algas?

See algas minu lapsepõlves siis, kui minu isa mängis kitarri ja laulis. Igal tähtsal üritusel oli isal alati kitarr kaasas. Lõpuks ütlesin isale, et ta võiks mulle ka kitarrimängu õpetada. Hakkasingi õppima seitsmekeelelist kitarri. Hiljem sain teada, et muu maailm mängib 6-keelelist ja kui selle teada sain, siis hakkasin koolibändis ümber õppima. Samuti käisin Ellerheina lastekooris, õppisin veel viiulit neli-viis aastat. Mingil hetkel hakkasin siis bändi tegema, kui häälemurre möödas oli. Lõpuks jätsin viiulimängimise pooleli ja jäin kitarrimängu juurde, seda eelkõige ikka seetõttu, et kui laulad, siis saad ennast saata.

Mida muusika teie jaoks üldse tähendab?

Muusika tähendab minu jaoks absoluutselt kõike ja on minuga kaasas igal pool. Näiteks kui olin sõjaväes, siis seal oli ikka vahel meel kurb ja siis laulsin hästi palju Valgre laule. Nendel hetkedel ma ei pannud tähelegi, et teised olid juures. Hiljem öeldi, et „see on see poiss, kes kogu aeg laulis".

Millised on olnud need hetked muusikaelus, mis ikka ja jälle naeratama panevad?

Kui rahvas aplodeerib ja meid võetakse hästi vastu. Enim on meelde jäänud loomulikult Eurovision. See on olnud kõige suurema publikuga koht, kus mina olen esinenud. Veel on nendeks hetkedeks olnud reisimised. Näiteks ümbermaailmareis, mille seas olid Kanada, Los Angeles, Austraalia.

Millised on muusikutee plussid ja miinused?

Mina arvan, et kõik on pigem plussid. Kui välja tuua üks miinus, siis selleks võib olla ilmselt väsimus. Kui inimene on olnud nädal aega järjest üleval, siis ta lihtsalt mingil hetkel ei jaksa. Kui jaksaks selliselt, siis oleks kõik positiivne. Mulle tundub, et seda väsimust muusiku elus ära hoida väga ei saagi. Ära saab hoida siis, kui jääb paus sisse. Tihtipeale seda puhkust ei ole võimalik võtta ja kokkulepetest tuleb kinni pidada, sõltumata sellest, kui väsinud sa oled. Kõige rohkem on mind väsimusega ja selle muusiku elutempoga kaasas käimisega aidanud armastus. Kui saalis on palju ilu, siis see aitab vägagi kaasa.

Kes te oleks, kui te poleks täna muusik?

Ma arvan, et see oleks ikkagi seotud kuidagi muusikaga, kas siis helirežissöör või oleks istunud rohkem klaveri taga ja kirjutanud muusikat. Praegu on seda aega jäänud muidugi väga väheseks. Kui oled nii palju erinevad pille õppinud, siis nende kõigi harjutamine võtab oma aja, eelkõige kui soovid mõne instrumendiga nii kaugele jõuda, et sellega lavale minna. See on meeletu töö, eriti veel siis, kui selgub, et tuleb ümber õppida mingeid asju. Kõik see on viinud mind selleni, kus ma praegu olen. Teen praegu just seda, mis mulle kõige rohkem meeldib.

Millised on emotsioonid enne juubelituuri?

Ühe kontserdi me suvel juba tegime ja see läks suurepäraselt. Seekord tuleb meiega lavale ka Birgit Sarrapl, kes on võrratu artist ja mõnusat muusikalist elamust pakub. Kõige rohkem ehk muretsen sellepärast, kuidas läheb ja kas rahvast tuleb. Korraldajaga arutasime läbi, keda võiks kutsuda. Eelkõige valisin esinejaid isikliku sümpaatia järgi. Ka selle järgi, et oleksid esindatud erinevad generatsioonid ja et kontserdil laulaks üks lauljanna, sest naised toovad alati justkui erilist sära.

Kes on teid ennast muusikuteel mõjutanud?

Kõige rohkem on seda teinud kindlasti suupillimängija Toots Thielemans. Tema oli erakordne muusik, kelle soolod on niivõrd huvitavad. Tohutult põnev on olnud jälgida, eriti just seda, kuidas ta mõtleb ja mida kõike suupilliga edasi annab. Lauljatest meeldib mulle väga näiteks Elton John, aga neid, kes sümpatiseerivad, on kindlasti sadu.

Kes tänastest noortest artistidest sümpatiseerib?

Andekaid on meil Eestis palju. Näiteks Ott Lepland ja Karl-Erik Taukar. Raske on kedagi välja tuua nii, sest nende kõigi tase on niivõrd hea. Lisaks on nendega ka koos mõnus maha istuda, juttu rääkida. Noored lauljad on tõesti võrratud.

Mida soovitaksite alustavale muusikule?

Annaksin kaasa selle nõuande, et ta mõtleks korralikult kõik läbi. Ilmselt oleks hea kaasas käia mõne bändiga, aidata seal asju tõsta, näha, kuidas asjad toimivad, natuke sisse elada muusikuellu. Seda eelkõige selleks, et ta saaks aru, mida see päriselt tähendab. See tähendab paljuski arusaamist sellest, et sinu kodu on seal, kuhu sa oma koti maha paned. See pole alati lihtne tee. Muusikuid tuleb väga palju maastikule juurde, aga see ei tähenda, et kellegi jaoks pole ruumi ja muusikat ei peaks õppima. Eelkõige peaks muusikat tegema alguses kindlasti enda lõbuks. Sel hetkel, kui nauding endal sellest muusikast juba suur on, võiks minna lavale. Kõige tähtsam on see, et sa seda naudiksid.

Miks olete südames alati jäänud truuks just muusikale?

Teist võrdväärset lihtsalt ei ole. Muusika on kõige võimsam ja suurem kunst. Peale muusikat tulevad juba maalikunst ja arhitektuur, aga minu jaoks on muusika number üks. Kui veerema läks see muusikaratas, kus kontserdipakkumisi oli meeletult palju, kuni 260 mängu aastas, siis oli seda keeruline pidama saada, kui just konkreetset lõppu ei tee ja ei ütle, et „kõik, ma rohkem ei jõua". Mul on senini väga hea meel, kui helistatakse ja laulma kutsutakse.