Kas armastus saab tõesti otsa?

Artikkel ilmus Eesti Naises 2016. aasta novembris.

Paljud abielupaarid lahutavad oma kooselu pärast seda, kui täisealiseks saanud lapsed on kodust lahkunud. Miks tekib tunne, et 20aastane kooselu pole enam pingutamist väärt? Kuhu kaob armastus?

Lahutuste statistika on Eestis üsna kurb. Paljud abielud lahutatakse lapse kolme esimese eluaasta jooksul, kuid aina rohkem tuleb ette neid lahutusprotsesse, mille osalised on abielus olnud üle 10 või lausa üle 15 aasta. Miks tekib tunne, et pärast kõiki neid aastaid on nüüd õige aeg lahku minna?

Sageli on lahkumineku põhjuseks keegi teine, kuid mitte alati. Probleemiks võib olla üksindus suhtes, kurbus, ühisosa puudumine, mida selgitatakse justkui armastuse lõppemisega. Kas armastuse otsasaamine on üldse võimalik? “Jah, ikka on. Kui paar ei tegele armastustunde hoidmisega, see ühel hetkel tõesti kaob või muutub väga väikseks,” ütleb pereterapeut Küllike Lillestik.

Vanemaroll röövib partnerirolli

Kui me armume ja abiellume, tundub teine inimene olevat meie jaoks ideaalne. Temas on palju positiivseid omadusi, mida me naudime, partneri heaolu on meile oluline ja soovime anda endast parima. Ajapikku kõik muutub – tähtsamaks saavad oma tahtmised, soovid ja täitmata vajadused. Fookus läheb taaskord endale ja tekivad esimesed suhteraskused.

Paljud paarid saavad just sel, fookuse iseendale kandumise perioodil oma esimesed lapsed ning kogu tähelepanu, hool ja armastus suunatakse neile. Isegi kui seni oli paarisuhe olnud ilus ja harmooniline, jääb kahekesi olemise aega nüüd tahes-tahtmata vähemaks. “Nüüd võetakse endale ka ema- ja isaroll, mis jääb paljudeks aastateks meie jaoks kõige olulisemaks,” räägib terapeut. Mehe- ja naiserolli tagaplaanile paigutamine ongi sageli põhjuseks, miks armastus haihtub, sideme asemel tekib tühjus- ja üksindustunne ning laste iseseisvaks saamisel põhjus partneriga kooselu jätkata justkui kaob.

“Kui kaotatakse ära naise ja mehe vaheline side, võluvus, ei veedeta koos aega ega nähta kaasat atraktiivse vastassoo esindajana, kaob usk ka kirge ja armastusse teineteise vahel. Me kõik tahame peale lapsevanemaks olemise olla ka ihaldusväärsed naised või mehed,” selgitab Küllike Lillestik.

Mees tahtis endale ema

Kesk-Eestis elav 40ndates Berta teab täpselt, millest pereterapeut räägib. “Tahtsin olla veel keegi peale ema. Seni, kuni olin kodus ning vaid laste ja mehe päralt, oli kõik hästi. Kui soovisin aga osaleda mõnes huviringis või tööle minna, tekkisid tülid, mis lõppesidki ühel hetkel lahutusega,” räägib naine. Ta tunnistab ausalt, et esimene lahkumineku mõte käis tal peast läbi juba kümme aastat tagasi, mil vanem laps esimesse klassi läks. Tol korral jäi see aga tagaplaanile, sest Berta soovis pakkuda lastele täisväärtuslikku perekonda ning püsis lootus, et mees hakkab tunnistama naise soovi elada ka oma isiklikku elu.

Esimene tõsisem vestlus lahkumineku teemal toimus neil viis aastat tagasi, kuid tookord lasi naine end ümber veenda. Berta oli leidnud endale töö, tegeles hobidega ja käis teatris, kuhu ta meestki kaasa kutsus, kuid too keeldus alati. Mehe armukadedus ja solvangud olid vastuvõetamatud, kuid hirm peret lõhkuda ning osaliselt ka laiskuse ja soovimatuse tõttu tegeleda asjadega, mis lahutusega kaasnevad, jätkas Berta kannatlikult kooselu. Ta talus mehe etteheiteid ja kahtlustusi ning tema soov olla aktsepteeritud mitte ainult ema ja koduperenaisena, vaid ka lihtsalt naisena, jäi rahuldamata. “Eriti teravalt on mulle kõrvu jäänud lause, et ma ei oska süüagi teha nii nagu tema ema,” meenutab naine. “Mulle tundus, et mees soovis olla kodus ka lapse eest, kuid mina ei tahtnud ju olla tema ema!”

Kui peres ebakõla tunnetanud ja vanemate tülisid pealt näinud lapsed aga hakkasid küsima, miks nad üldse veel koos elavad, ning ütlesid, et nende pärast pole seda mõtet teha, hakkas Berta uut moodi mõtlema. “Milleks elada koos, kui ma pole õnnelik? Vanem laps oli asunud juba pealinna õppima ja nooremalgi polnud täiskasvanueast enam palju puudu.”

Lahutusotsuse vastu võtnud, kolis naine õige varsti eraldi elama. “Milline kerge tunne see oli! Kui uhke ma enda üle olin, et ei lasknud kummi lõpmatuseni venitada. Jah, uus olukord oli keeruline ja paljus tuli ümber harjuda, kuid olin vaba pidevast mõnitamisest ja vajadusest õigustada oma tegemisi. Palju abi oli ka laste toetusest,” räägib Berta avameelselt. Lõpuks ometi sai ta hakata end tundma ka naisena, lükates tagaplaanile emarolli.

Berta usub, et tema ja ta endise mehe kohta kehtib ütlus: pole mõtet koos elada, kui armastus on otsas ja seda ei soovita uuesti leida. “Ma vajan enda kõrvale meest, kes tahab ja oskab võtta mind naisena. Kuid kes peaks meestele õpetama seda, kuidas kaasat mitte ainult emana võtta? Eksämm suhtus mu mehesse meie abielu jooksul ikka kui lapsesse, tahtes tema eest kõik asjad ära otsustada. Arvan, et liigse hoolitsusega rikuvad vanemad oma lapsed ära ja nii hakkavadki mehed oma abikaasades naise asemel hoopis ema otsima.” 

Armastus vajab pidevat tähelepanu

Pere- ja paariterapeut Küllike Lillestik ütleb, et kui naine või mees on end tõepoolest aastaid või lausa aastakümneid pidevalt alla surunud, võib lahkuminek osutuda parimaks lahenduseks. See vabastab justkui ahelatest ning annab naisele ja mehele võimaluse leida oma õnn kuskilt mujalt. “Kui paar hakkas koos elama väga varakult, kui oldi isiksustena veel välja kujunemata, võib lahkuminek olla tõepoolest õigustatud. Paraku näen oma praktikas, et paarid lähevad lahku liiga ruttu, ehkki paljusid lähedussuhteid saaks muuta turvalisemaks ja lähedasemaks,” ütleb ta.

Kuidas üles leida kaotatud armastus? Suhte alguses jutt omavahel jooksis, üheskoos oli huvitav ja kaaslase huumor näis naljakas. Nüüd, mil järelkasv on suureks saanud ja läinud oma elu elama, valitseb kodus kõle vaikus, tühjus ja karjuv eraldatus. Side, mis varem oli nii tugev, on kadunud või paksu tolmukihi all. Just seda tulebki Küllike Lillestiku hinnangul taastama hakata. “Vanemarollist väljaastumine ning iseenda ja oma partneri avastamine naise-mehena aitab taastada sidet ja suhtlust partnerite vahel.” Sellele aitavad kaasa paariteraapia, spetsiaalsed suhtlemisharjutused ja meetodid, ühised hobid ja vaba aja veetmine. Kuid vaja on ka tahet!

“Arukas on paarisuhet üldse mitte unarusse jätta. Lapsed vajavad küll vanemlikku hoolt, kuid iga perekonna alustala on ikkagi paarisuhe. Naine ja mees oma armastusega rajasid ju perekonna ning seda armastust tuleb pidevalt, läbi aastate, toita, hoida ja sellesse eraldi panustada,” ütleb Lillestik. See tähendab aeg-ajalt kahekesi olemist: väljasõite, õhtusööke, kontserdil käike, kingitusi, üllatusi või midagi muud, mida partner vajab enda tundmiseks naise või mehena.

Lapsed toetasid lahkuminekut

Lõuna-Eestis elava Saima mees ei olnud nõus naist lastega jagama, soovides kogu tema tähelepanu hoopis endale. Esimese lapse kooliminekuni elasid Saima ja tema abikaasa suures armumistundes. Kui õhtune aeg hakkas mehe kaisus teleri vaatamise asemel minema hoopis lastele, tekkisid probleemid. Mees jätkas diivanil lösutamist ja teleri vaatamist ning aina kasvav koorem koduste majapidamistööde näol jäi ainult Saima õlgadele. “Üritasin mehe nõudmistele vastu tulla, talle aega pühendada ja lapsed jäid teisejärguliseks. Nende jaoks leidsin aega momentidel, mil meest kodus polnud,” räägib 40ndates Saima, kelle sõnul tekitas selline tähelepanujaotus palju närvilisust. Lapsed vältisid isaga suhtlemist, viibides tema kodusoleku ajal peamiselt oma tubades.

Peagi lisandusid mehe alkoholiprobleemid ning kui ta hakkas ka vägivaldseks muutuma, tekkis naisel suur hirm. Lapsi mees õnneks ei puutunud, kuid Saima ise pidi aina sagedamini löökide eest kodunt lihtsalt põgenema. “Olin tihti sõbranna juures nii kaua, kuni lapsed helistasid ja ütlesid, et isa on magama jäänud,” meenutab naine keerulist perioodi.

Miks ta seda kõike kannatas? “Kaineks saades tunnistas mees oma viga ja ma nägin, et tal oli tõesti kahju. Pärast seda oli ta minu vastu väga tähelepanelik, tundsin end armastatuna. Ikka uskusin, et läheb paremaks. Ta polnud üdini halb ja ma ju armastasin teda.”

Kõik muutus kardinaalselt pärast üht nädalavahetust mõni aasta tagasi, mil mees Saima vaeseomaks peksis. “Tunnistasin sõbrannale esimest korda, et ei taha enam abikaasaga koos elada,” ütleb ta. Lahku siiski ei mindud, sest kodus oli pärast seda tükk aega rahulik. Mõlemad hakkasid tegelema rohkem oma hobidega. Lapsed kasvasid aina suuremaks, naisele muutus tema hobi aina armsamaks ja see nõudis ka üha rohkem aega.

“Hobiga tegeledes nägin hoopis teistsugust elu, kui olin kodus harjunud. Aina enam tundsin, et mu kodune elu pole see, mida soovin elada ja mida tahaksin pakkuda oma lastele. Mõistsin, et pingeline olukord, mis pereisa kodus olles tekib, pole õige. Mees muutus mu hobi peale aina armukadedamaks ja lapsed nägid seda kõike pealt. Olin end tavaliselt laste pärast ohverdanud, kuid nüüd muutusin üha enesekindlamaks. Ka lapsed julgustasid mul olema mina ise.”

Lahkumineku järel oli Saimal algul isegi kahju, kuid just lapsed olid need, kes ta maa peale tagasi tõid. “Nägin, kui vabad ja õnnelikud olid nad kodus, kui isa enam seal ei olnud. Meie õhtud muutusid nii mõnusaks, rääkisime palju ja suurest pingelangusest tekkis meie koju ka naer. See kõik andis mulle jõudu, samuti kindluse, et olen astunud õige sammu ja kahjutundele siin kohta pole.”

Süüdistada ei tasu kedagi
On tore, kui lahkuminekul leiab lastest tuge, kuid sageli see nii pole. Iga laps, olgu ta kui vana tahes, elab unistuses, et tema ema ja isa armastavad ja hoiavad teineteist. Seetõttu tuleb lahutusotsuse korral nendega kindlasti mitu korda rääkida, olukorda selgitada ja rõhutada, et nemad pole vanemate lahkuminekus kuidagi vastutavad ega süüdi.

Süüdistada ei maksa ka iseennast ega partnerit, sest kõik on alati millekski vajalik. Igas hetkes anname endast parima ja kui abikaasa ei tundu enam see inimene, kellega tahaks ühist elu jätkata, peaks meeles pidama, et kunagi ta seda ju oli. Seetõttu ei tasu hakata teda süüdistama ega asja liiga negatiivsetes toonides näha. “Ka enda vastu ei tohiks olla liiga karm. Kui oleme andnud endast parima ja püüdnud enne lahkuminekut suhet päästa, tuleb elu kulgemisega kaasa minna ja olukorda võimalikult rahulikult võtta,” ütleb terapeut Küllike Lillestik.