Eestimaa laul Foto: Ülo Josing
„Meie hinge on puudutanud vabaduse sosin, see peab kasvama täiskõlaliseks inimhäälseks kõneks. Selles sihis me peame edasi minema ja me murrame end vabadusse kas või läbi halli kivi …“ (Heinz Valk)

Ja edasi:

„Ükskord me heiskame ka Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu!" (Inimesed juubeldavad.)

„Ükskord me võidame niikuinii!" (Publik rõkkab.)

Need Heinz Valgu sõnad kõlasid 1988. aasta 11. septembril lauluväljakul rahvamurru ees, millesarnast polnud vana laulukaare silmad varem näinud. Ja need sõnad läks ajalukku, muutudes hetkega eestlaste iseseisvusliikumise juhtlauseks.

„Ükskord me võidame niikuinii!" Kuidas see tuli?

Heinz Valk: Tegelikult mul polnud selline asi mõtteski. Ma lihtsalt tahtsin, et kõne lõpul oleks paar niisugust lauset, mis juba ülesköetud rahva veel kord möirgama ja püsti kargama paneksid - ja nii need read sündisid. Iga lause kiskus aplausi välja. Aga ma ei kuulanud aplausi lõpuni, vaid tahtsin, et see moodustaks ühe bloki, ja seetõttu ma rahva hüüete ja hõisete saatel jätkasin viimaste lausete väljahüüdmist - ning alles siis lasin rahval aplodeerida, nii palju kui süda soovis.

Tänavu möödub Tallinna lauluväljakul toimunud suurüritusest 30 aastat. Kui poleks olnud „Eestimaa Laulu", siis mis oleks jäänud olemata?

1988. aasta laulva revolutsiooni suvi oli tõeliselt pöörane ja võimas aeg. Aga ma läheksin natuke ajaloos tagasi. 1988. aasta 24. veebruaril, vabariigi aastapäeval, me julgesime oma meelsust näidata süütu jalutuskäigu vormis Tammsaare pargis ning olime õnnelikud, et sisevägesid ei saadetudki rahvast laiali ajama. Oli ju võbin kogu aeg sees ja KGB hingus kuklas - kuulujutud käisid, et kesklinna hoovidesse on paigutatud KGB ja siseministeeriumi väeosad, kes käsu peale ründavad. Tammsaare parki minnes panin kasuka ühte taskusse kumminuia, et kui löömaks läheb, siis vähemalt ei lase ennast palja peoga võtta. Teise taskusse panin väikese sinimustvalge lipu. Kui Saksa väed Eesti vabastasid, tegi mu sugulane selle lipu, et minna tänavale lehvitama. Ma leidsin sinimustvalge pööningult üles ja panin taskusse, et järsku sünnib midagi niisugust, ja siis on ka nagu uhkem tunne. Aga tol korral jäi mul lipp taskusse.

Seejärel toimus loomeliitude pleenum, kus esmakordselt 50 aasta järel räägiti Eesti okupeerimisest 1940. aastal ja mittevabatahtlikust astumisest Nõukogude Liidu koosseisu. Nõudsime Karl Vaino ja Bruno Sauli mahavõtmist, ENSV hümni asendamist Ernesaksa lauluga ja palju muud. Et need kõned ei olnud nurga taga peetud, vaid öeldud võimukantsis, Toompea lossis, siis inimesed said aru, et midagi on nagu päevapealt muutunud.