Kas üksinduses võib olla võlu või on ainult valu?
"Olen palju aastaid üksindust tundnud ja mingit võlu ma sellest ajast ei mäleta ega ole kunagi ka seda “vabadust” nautinud."
"Vahel on hea kogeda üksindust ja jääda iseendaga."
Siin on viie naise mõtted üksindusest.
Üksinduses mingisugust võlu ei ole. Olen seda kogenud nelja aasta jooksul oma abikaasa kaotuse järel. See aeg on olnud raske üksinduses üle elada, kohati talumatu. Muidugi – enam pole vaja teise inimese tahtmistega arvestada, võid teha toite, mida just ise armastad, võid minna, kuhu tahad. Aga kui see kunagi tunduski ahvatlev, siis nüüd enam mitte. Arvan nii, et üksindus võib ainult siis mõnikord võluv olla, kui tead, et su kaaslane varsti tuleb. Ainult siis.
VIRVE
* * *
Olen palju aastaid üksindust tundnud ja mingit võlu ma sellest ajast ei mäleta ega ole kunagi ka seda “vabadust” nautinud. Kurbust on seevastu olnud palju. Kui ma enam kaaslast leida ei lootnudki, juhtus see ometi ja need viimased kolm aastat on olnud mu elu parimad.
TIINA-SIRJA
* * *
Üksinduse valik on vaba või siis elu poolt kätte mängitud, üksiolek ei ole alati üksindus. Sa võid ka suures peres end üksinda tunda. Sõbrad ja ümbritsev maailm on alati olemas – kui tahad oma kestast välja tulla, on see sinu valik, mitte pealesunnitud suhtlus.
Vahel on hea kogeda üksindust ja jääda iseendaga. Saad teada enda kohta: milline on su unevajadus, kuidas prügi tekitad, kas sul on soont sisekujundajaks hakata. Olles rohelise mõtteviisiga, siis üksinda elamise eelis ongi väga väike tarbimisjälg Maale. Ka on sul aega mõelda omi mõtteid ja tunda kõiki tundeid.
Soovitan kahte rituaali: esiteks leia igas päevas 15–50 minutit, mille jooksul uuri vaikuse tervistavat jõudu, siis saad teada, kes sa tõeliselt oled. Teine on elava sõna rituaal. Kuigi on tähtis, mida teistele ütled, on veelgi tähtsam, mida enesele ütled. Loe mantraid, nendega võid muuta minapilti.
MARGIT
* * *
Üksinduse valu oli kõige raskem taluda leseks jäädes. Lein, uued elumured... Toad tühjad, üksindus hinges. Kõik elumuutused, ka koduvahetus, tuli endal otsustada. Aga õnneks inimene harjub uute oludega. Nüüdseks olen minagi harjunud sellega, et järglastel on oma pered ja elud. Üksindustunne tuleb õnneks ainult vahel, kui mu mõtted või kavatsused ei sobi kokku nende omadega. Praegu ei kujuta ettegi, et mu kodus elaks alatiselt veel keegi. Ilmselt oleks suhtumine vastupidine, kui vajaksin pidevalt kellegi abi. Loodan, et sellist olukorda ei teki.
LINDA
* * *
Aeg-ajalt võib meediast lugeda uuringutest, kui kahjulik on tervisele üksindus – hullem kui suitsetamine ja ülekaal. Olen olnud üksikema kolm aastat ja tean, et ma pole üksi, sest mul on ju lapsed. Ikkagi tunnen, et tahaksin jagada oma päevi inimesega, kes on nii lähedane, et meil ongi oma maailm. Õnneks oskan elu pisiasjadest siiski rõõmu tunda, kuid kujutan ette, et kui lapsed oma elu elama lähevad, saabuvad ka kurvemad ajad.
