Kas vajad, et kõik oleks alati sinu kontrolli all?
Kuidas ma tean, millal ma liialt kontrollin? Ja mida tegelikult jälgida võiks?
Mäletan, kuidas 2012. aastal oli meil vaja koolis lugeda Laura Doyle’i raamatut “Julgus alistuda”. Juba see pealkiri tekitas mingi seletamatu vastuolu. Lugedes kaklesin enamiku ajast mõttes autoriga, suur osa kirjutatust tundus mulle täiesti vastuvõetamatu.
Mina, iseseisev naine, kel on kontroll oma elu üle, ei oleks kunagi nii arutu, et isegi mõtleks sellistel viisidel alistuda. Näiteks kogu raha palgapäeval mehe kätte anda…
Nüüd vaatan asjadele natuke teise nurga alt. Ei saa öelda, et ma siiani iga väitega sealt raamatust nõus olen, kuid olen oma kontrollihooba tunduvalt lõdvemaks lasknud. See kasvamise protsess on andnud mulle arusaama: ainus, mis mul kaotada on olnud, on pinge.
Elus on vaja nii kontrolli kui ka alistumist. Mõlemal on oma koht ja aeg. Meie ülesanne on märgata, kus neid kasutada. Meil on vaja end ses osas kontrollida.
Kui sa oled loomult kontrollivamat tüüpi, siis on väga raske päevapealt, kui üldse, kontrollimisest loobuda. Olen oma teekonnal aru saanud, et me ei pea loobuma kontrollist, vaid on vaja märgata, kuhu see on suunatud.
Kuidas ikkagi mõista, millal on kontroll liiast või valesse kohta suunatud?
Sa tunned oma kehas pinget. Selleks on vaja oma kehaga heas kontaktis olla, et vahet tajuda. Minu kogemus enda ja klientidega näitab, et kaotame sageli selle ühenduse ja saame alles tõsiste (krooniliste) õla- või seljavalude korral aru, et kuskil on pinge. Meil on liiga kiire väiksemate kehasõnumite märkamiseks või teeme kõik nende sümptomite ignoreerimiseks.
Sa tunned ka emotsionaalset pinget, koormust, kohati jõuetust. Mäletan isegi sellist lootusetust, nagu oleks kogu maailm su vastu. Midagi ei tundu sujuvat, sa nagu ujuksid pidevalt vastuvoolu.
Meie elus on paraku päris palju asju, mida me kontrollida ei saa. Me satume oma eluga sündmuste keeristesse, mis ei ole meie muuta ja mõjutada. Meie kontrolli all on võime otsida neis oludes üles osa, mille eest meie vastutame.
Loe täismahus artiklit Eesti Naise mainumbrist:
