Pexels.com
Küsid, mida oma eluga peale hakata, mida ometi teha… Ahto tahab sind tagasi ja sa oled kahevahel. Ühest küljest oled selle paari kuu jooksul omapäi olemisega harjunud, teisalt on nii palju, mis teid liidab – kodumaja, aed, lapsed ja see kunagi nii kaunis olnud armastus.

Aitäh sulle kirja eest! Kui hea meel mul on, et sa olemas oled! Kas sa ikka tead seda? Ja et sa nii avameelselt räägid oma elust – ka selle eest olen tänulik. Elan sulle kaasa ja mõtlen pidevalt, mida ise sinu olukorras teeksin.

Küsid, mida ometi teha… 

Räägin sulle sõbranna Emmi loo. Vahest saab see sind valiku tegemisel aidata? Ära sa mingil juhul solvu ega mõtle, nagu soovitaksin sul Ahto pakkumisest loobuda. Aga see lugu, millest nüüd kirjutan, on päriselt juhtunud, iga viimnegi sõna sulatõsi. Vähemasti mind on Emmilt kuuldu ja ta suhte nägemine pannud arutlema, kas on ikka võimalik purunenud vaasi taas kokku liimida…

Emmi läks mehele 18aastaselt. Oi see armastus oli suur ja kirg lõõmas!

Nad kohtusid ühel sumedal suveõhtul kohvikuterrassil – Egon pakkus Emmi suitsule elegantselt tuld ja nende pilgud kleepusid kokku. Emmi, lendleva karikakraõitega seeliku ja reipa tukk-püsti-poisipeaga, võttis käest kinni Egonil, kel oli tore habe ja äärmiselt hästi istuv hele linasest pintsak. Mõne aja pärast maandusid nad ses pisikeses juba uinunud linnakeses mäekünkale, tellisid öösel hirmõud- kallist pitsat ja õlut ning kõkutasid naerda teineteise naljade üle.

Emmi oli naiivne lillelaps, on alati olnud. Egon aga juba päris edukas ärimees, korrektne, visa ja äärmiselt töökas. Emmi on hiljem mulle öelnud, et küllap ihkas range kasvatusega kodust tulnud Egon tunda saada noore naise vabameelset ja boheemlaslikku olemust, ning piirideta kasvanud Emmi uskus ja lootis, et ehk tuleb mehelt temasse samasugune määratu keskendumisvõime ja ennastsalgav visadus…