Erakogu
Helga-Johanna Kuusleri kirjutatud ja BestSelleri kirjandusvõistlusel esimese auhinna saanud romaan „Puhkus koomas“ algab liiklusõnnetusega, kus Saskia sõidab otsa Ralphile, kes tuli just jalgrattaga pargist ja nägi pealt sõbra mõrva. Ralfilt enam vastuseid ei saa, aga romaan avab järjest uusi saladusi, mis tegelikult juhtus.

Liiklusõnnetuse järjel satuvad selles kannatanud koolinoored Saskia ja Ralph taevasse Peetruse palge ette. Peetrus saadab koomas olnud Saskia hinge Maale tagasi Ralphi kehas. Enne liiklusõnnetust mõrvati aga Ralphi koolivend ja sõber Simon ning neiu hingega elav Ralph peab mõrvari välja selgitama. Kas oli mingi konkreetne tõuge, mis ajendas just niisuguse fantaasiaga romaani alustama? Ralph oleks võinud ju lihtsalt haiglas koomast ärgata ja hakata selgitama, kes tema sõbra tappis.

Raamatud ja filmid, kus tegelaste hinged või kehad vahetusse lähevad, meeldivad mulle. Ja kes meist ei oleks kunagi mõelnud, mida nad ette võtaksid, kui saaksid võimaluse olla keegi teine ja elada teistsugust elu? Jumalik sekkumine tundus mulle kõige parema võimalusena, kuidas panna Saskia Ralphi elu elama. Sündmustiku arenedes selgub, kui palju see jumalik sekkumine neid inimesi, kes Ralphi ümbritsevad, mõjutab, ning kui suurt mõju Saskia neile Ralphi asemele asudes avaldab. Kui Saskia hing ei oleks Ralphi kehasse läinud, oleks sellest saanud hoopis teistsugune lugu. Näiteks selline, kus Saskia peab pärast liiklusõnnetuse üleelamist hakkama oma elu ümber hindama ja tulema toime Ralphi surnuks sõitmisest põhjustatud süütundega, aga see ei ole lugu, mida ma jutustada tahtsin.

Lisaks mõrva asjaolude selgitamisele avaneb lugeja ees ühe nn raskestikasvatatavate noorte internaatkooli elu. Kuidas sa niisuguste poiste hinge ja käitumist nii hästi tunned?

Ma ei ütleks, et ma eriline asjatundja olen, sest ma pole kunagi erikoolis õppiv poiss olnud, vähemalt mitte selles elus, aga ma olen hoolega jälginud, mis minu ümber toimub, ning kui juba tavakoolides on asjad halvasti, peavad need erikoolides veel hullemad olema. Ajakirjanduses on palju kirjutatud sellest, milline olukord valitseb Tapa erikoolis ja Kaagvere erikoolis, mis mõlemad on nüüd osa Maarjamaa Hariduskolleegiumist. Oon selge, et kõik, mis tavakoolides toimub, saab sellises keskkonnas ainult võimenduda. Erikoolide õpilased ei ole tavaliselt vabad, nende sees kasvav ängistus paneb neid ennast teiste peal välja elama ning nad ei usalda ka end ümbritsevaid täiskasvanuid, mis omakorda tähendab, et täikasvanud ei pruugi konfliktide olemasolust isegi mitte teadlikud olla...

Nagu noorte seltskonnas ikka, on seal ka kiusamist ja enesekehtestamist. Kui palju on need enda kooliajast tuttavad teemad?

Kooliajal olin mina üks nendest, kes ennast kehtestada ei osanud, ja ma tunnen mitut inimest, kes on elanud koolis läbi nii hulle asju, et kui need oleksid juhtunud minuga, siis väriseksin ma ilmselt ikka veel kodus teki all. Koolivägivald on väga tõsine probleem ja sellega võitlemiseks pole häid lahendusi, kuna inimloomus ei muutu.

Kas sa nüüd aastaid hiljem oskaks endale nõu anda, kuidas koolikaaslasete seas ennast kehtestada ja aidata neid, kes seda ise ei suuda?

Tähtis on jääda rahulikuks ning leida keegi, kellele toetuda. Isegi kui see inimene kiusamist ära lõpetada ei saa, on sellest väga suur abi, kui kiusatav tunneb, et ta pole üksi.

Romaani tegevus toimub USAs, nagu ma aru saan. Mis muutuks, kui see lugu areneks Eestis?

USA oli mulle küll tegevuskoha loomisel eeskujuks, aga ühelgi leheküljel ei ole otseselt kirjas, et tegevus toimub USAs, kuna kõik kohanimed on välja mõeldud ja seadusandlus ei vasta päris täpselt USA omale, vaid meenutab pigem Eesti oma. Mulle oli seda lugu kirjutades kõige olulisem, et tegevus toimuks suures riigis, sest kui sellised sündmused leiaksid aset Eestis, oleks inimestel palju kergem näha nendevahelisi seoseid. Mööda ei saa minna ka sellest, et kui tegevus toimuks Eestis, mõjuksid tegelaste nimed natuke naljakalt, olgugi et meil on praeguseks kindlasti juba piisavalt Jacke.

Raamatust käib läbi saatuse ja inglite teema. Näiteks Saskia oli määratud elama 2082. aastani. Kui palju sa ise usud saatust või ingleid?

Keskkooli ajal lugesin ma inglite kohta väga palju. Praeguseks on minu huvi nende vastu vähenenud, aga mulle meeldib uskuda, et nad on endiselt minu ümber olemas ja valvavad minu üle. Saatusest rohkem usun ma juhustesse, minu meelest on väga huvitav, kuidas pealtnäha juhuslikuna näiv sündmus või kohtumine võib meie elu muuta.

Raamat on tõesti põnev, kogu aeg tuleb välja uusi saladusi. Kuidas niisuguse loo planeerimine käib? Millise eeltöö teed ära enne kirjutama asumist? Ja ilmselt romaani kirjutamiseks peab ka töögraafik olema?

Ma tean, et paljud autorid koostavad enne kirjutama hakkamist põhjaliku kondikava selle kohta, millised sündmused nende teoses aset leiavad ja millised on nende karakterid, aga mina sellist asja ei teinud. Kirjutama hakates oli mul ainult idee ja kõik ülejäänu kujunes kirjutamise käigus. Seda, mida ma ise ei teadnud, uurisin teiste inimeste käest või kasutasin internetti. Mingit töögraafikut mul ei olnud, ma pole kunagi kindlates ajalistes raamides kirjutamises osav olnud. „NaNoWriMo“ ajal olen seda küll teinud, aga ma olen kogenud, et kui kirjutamise ajal vaim peal ei ole, siis võib päeva jooksul ükskõik kui palju kirjutada, aga kirja pandud tekst on tühi ja hingetu. Kuna ma ei kirjutanud iga päev, kulus mul ühe osa valmis saamiseks nädal kuni kaks ja kogu teos valmis umbes poole aastaga.

Oletame, et sa räägid oma teosest ühe kooli abiturientide ees ja keegi küsib, mida sa tahad oma romaaniga öelda. Kuidas sa vastaksid?

Korralik vastus oleks, et isegi sellises inimeses, keda kõik halvaks peavad, võib peituda midagi head, mis selle kõik tasa teeb... aga aus vastus on, et ma tahtsin lihtsalt ühe huvitava loo jutustada.

See korralik vastus on ka väga hästi vastatud. Kas me võime öelda, et see on nii noorsooromaan kui krimiromaan?

Jah, võib küll, juhul kui fantaasiaromaani elemendid sellele takistuseks ei saa.

Kas me võime öelda, et sellel raamatul on pigem õnnelik kui kurb lõpp?

Ma arvan, et see kõik sõltub sellest, mida lugeja lõpult ootab.

Kes seda romaani enne ilmumist luges?

Esimene lugeja oli minu ema, kes sai seda lugeda jupikaupa, ja hiljem saatsin käsikirja oma sõpradele ja sõbrannadele hindamiseks, et nad oma arvamust avaldaksid.

Ka ema või sõbrad tegid ka tähelepanekuid, mis panid romaanis midagi muutma?

Nende soovitusel kärpisin ma natuke viimaseid peatükke ja kirjutasin mõned lõigud ümber.

Mis on meie gümnaasiumide kirjandusõpetuses praegu hea ja mis üldse ei meeldi?

Viimati olid mul kirjanduse tunnid kuus aastat tagasi ja ma ei tea, kuidas need muutunud on, aga ma kujutan ette, et praegu on õpe läinud interaktiivsemaks ja mängulisemaks ning selleks, et õpilastes kirjanduse vastu huvi tekitada, peab õpetaja olema pigem näitleja kui õpetaja. Vaevalt et muud moodi saab noortele selgeks teha, miks peaksid kõik lugema just neid kirjanikke, kelle teosed kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvad. Paljud noored ei tunne kahjuks lugemise vastu huvi ja arvavad, et lugemine on täiega nõme ja milleks üldse lugeda, kui saab filme vaadata. Ma ei mäleta, et mind omal ajal otseselt midagi häirinud oleks, kui, siis ainult see, et programm oli mõnikord kivisse raiutud, selle tõttu keelati mul näiteks keskkoolis „Läänerindel muutuseta“ lugeda, kuna see kuulub põhikooli kirjanduse hulka. Ma ei usu eriti, et Remarque oleks pannud selle romaani paberile mõttega, et kõik, kes on vanemad kui 16, kaotavad võime sellest aru saada...

Kuidas saaks kirjandustunde noortele hingelähedasemaks teha?

Noortel peaks olema rohkem võimalusi endale ise lugemist valida, sest kui noortele, kes nii või teisiti eriti lugemise vastu huvi ei tunne, antakse lugeda ainult selliseid raamatuid, mis neid ei kõneta, siis kaob lõpuks võimalus, et nad tulevikus üldse vabatahtlikult raamatu kätte võtavad. Kohustusliku kirjanduse analüüs võiks samuti olla vähem jäik, sest kõik inimesed ei saa loetud raamatutest ühtemoodi aru, tihtipeale ei tule nad selle pealegi, mida autor selle raamatuga tegelikult öelda tahtis, aga kindlasti tekib neil lugedes oma nägemus, mis võib väga huvitav olla. Kasulik oleks ka see, kui noored saaksid tundides teistele oma lemmikraamatuid tutvustada ja nii oma kaasõpilaste silmaringi avardada.

Millised kirjandusklassikud kuuluvad su lemmikute hulka?

Hiljuti avastasin enda jaoks Jane Austeni, varasemast ajast meeldivad mulle veel Dostojevski ja Bulgakov.

Dostojevski ja Bulgakov on üldiselt põlvkond vanemate kirjandusõprade lemmikud, kuidas sa nende juurde jõudsid?

Kohustusliku kirjanduse kaudu. Need kirjanikud üllatasid mind meeldivalt ning „Kuritöö ja karistus“ on siiani üks mu lemmikraamatuid.

Milliste tänapäeva Eesti kirjanike teosed sa alati läbi loed?

Hargla ja Kivirähki.

Raamatute kirjutamisest elavadki Eestis ära ainult Kivirähk ja Hargla. Mis tööd sa teed peale kirjutamise?

Hetkel mul tööd ei ole, aga loodan hakata pärast ülikooli lõppu tööle keeletoimetajana.

Palun nimeta mõni viimase aja lugemiselamus.

Orwelli „Loomade farm“.

http://www.pilgrimbooks.ee/product/19132/?cid=18916