Oma Viljandi kodus valmistab Justin vahel koos sõbraga lasanjet või vürtsikat fenkolisuppi, kus on sees muu hulgas kurkum ja palju küüslauku – superhea, kiidab ta ise. Isegi kui ta sööb hommikul tatraputru, siis teeb seda Maroko vürtsidega. Tütrele vaaritab mõnikord ka kartulit ja hakklihakastet, aga endale mitte, sest eriti ei maitse.

Justin usub, et jääb pikemaks Viljandisse, sest seiklusi on olnud elus liiga palju ja ka tütar Anna vajab stabiilsust. Küsimusele, kas ta millalgi jälle mõne naisega koos kavatseb elada, vastab, et see pole tema valik. “Kui sa oled kirjanik, siis on su ümber palju huvitavaid ja sümpaatseid inimesi. On üsna keeruline jõuda järeldusele, kes neist mulle sobiks. Mõned seda ilmselt tahaksid. Paljud naised otsivad elukaaslast ja ma olen vallaline.”

Justin nendib, et tema äravõtmiseks peab olema hästi jõuline, nagu oli Epp. Talle meeldivad naised, kes on väheke ürgsed ja tugevad, sisu täis. Kui keegi on liiga aus, pehme ja hea, siis see on talle igav.

Kui rääkida eesti romantikast, siis pole Justinil aimugi, mis see on. Mõned eesti naised on öelnud, et naine ikka tahab, et talle kingitaks lilli. Teised on aga nii pragmaatilised, et ei soovi mingil juhul lilli, mis närtsivad juba mõne päeva pärast – võta siis kinni, kuidas käituda.

Justin ise peab end üliromantiliseks. “Kui mul on tunne peal, siis see on liiga tugev, seda on liiga palju ja eestlased ei ole harjunud sellise intensiivsusega.”

Täismahus artiklit loe jaanuari Eesti Naisest: