Samas olete mulle lapsepõlvest meelde jäänud, vabandust, va metsapeni, ülimalt totra tegelasena. Punamütsikese ahistaja, kes, kõht kive täis, kaevu upub. Kolme põrsakese piinaja, kes kuumas süldipajas otsa leiab. Seitsme kitsetalle kiusaja, katkilõigatud kõhuga kooleja. Võeh, kas säärane ongi me rahvuslooma sisu?