Unsplash / Isai Ramos
Koduukseni jõudes hakkasin taskust võtmeid otsima. Järsku taipasin, et pole ju vaja – uks on veidi irvakil. Üle selja jooksid külmavärinad, süda aimas halba…

See oli nagu õudusunenägu. Mäletan, kuidas kordasin endale mõttes: see pole võimalik, kohe ärkan üles ja kõik on korras, see pole võimalik, kohe ärkan…

Oli pühapäeva õhtu. Tulime mehega maalt tema vanemate juurest. Nädalavahetus oli olnud tore, sügises oli veel suve soojust, nii et tegime päeval pika ringi hästilõhnavas männimetsas ja korjasime korvid nagu möödaminnes seeni täis. Välisust lahti tehes mõtlesin juba sellest, kas panen kukeseened sügavkülma või purkidesse ja et riisikad tuleb kupatada. Ja siis avastus, et koduuks on lahti…

Mees astus sisse esimesena. Pani tule põlema ja vaatas ringi – esialgu ei hakanud midagi imelikku silma. Meie korteri planeering on selline, et uksest sisse tulles on kohe paremal magamistuba. Samal ajal kui mees juba elutoast hõikas, et ärgu ma muretsegu, sülearvuti on kapi peal ja fotoaparaat riiulis alles, nägin mina magamistoas, et kõik mu parfüümipudelid ja kreemipurgid on kadunud. Et keegi oleks justkui kapipealse ühe hooga tühjaks tõmmanud. Läinud olid ka lokitangid, depilaator ja muidugi ehtekarbid. Hüüdsin kogu jõust meest appi ja kukkusin voodi peale istuli. Mis nüüd saab?!

Pimedad naabrid

Mees tuli kiire sammuga, vaatas magamistoas ringi ega öelnud sõnagi. Kõik oli niigi selge. Mina nutsin valju häälega, sest taipasin, et olin ilma oma perekonna pärandusest – vanavanatädi pärlitest, mis ema kaudu minuni jõudsid ja mis ma tahtsin edasi kinkida oma tütrele.

Lugu ilmus esmakordselt 2017. aasta aprillikuu Eesti Naises.