Miks on nii, et isikuomadused ja harjumused, mis aastaid sõbrustamist ei seganud, osutuvad ühel hetkel ületamatuks lõheks?

Kuulujutud ja valusad laused

Mõnikord saab võõrandumine alguse ootamatult lausutud sõnadest, mis väljendavad suhtumist, millest teisel aimugi pole ja mida seni endas ilmselt alla on surutud. Ning mis nüüd, vihahoos või alkoholiuimas iseendagi ehmatuseks valla pääseb. Ja mida see, kellele need sõnad öeldi, andeks anda ega unustada ei saa. Eriti valus on, kui selgub, et  t e g e l i k u l t  suhtub sõbranna su mehesse, teistesse sõbrannadesse või järeltulijasse halvasti või üleolevalt. Isegi naine, kes vanuigi vaid toa piires liigub ja kelle väheste meelelahutuste hulka olid seni kuulunud telefonijutud klassiõega, viskas vihaselt toru hargile, kui teine taas ta üliedukat tütart arvustama hakkas. Rohkem klassiõde ei helistanudki. Ja kui vana naine kuu hiljem palus pojal asja uurida, selgus, et koolikaaslane on nüüd hooldekodus… Liiga hilja!

Mõnikord piisab kuulujutust, mida üks sõbranna tõe pähe võtab, mispeale teine solvub südamepõhjani: kuidas tema, kes mind nii hästi tunneb, saab minust säärast alatust uskuda? Näiteks et mul on tema mehega armulugu olnud – absurdne! T e m a  ju peab ometi teadma, et ma pole selliseks salgamiseks-varjamiseks suuteline! Intrigante, kes mõnuga alatut laimu levitavad, nautides teiste pikaaegse sõpruse vahele kiilu löömist, jagub omajagu. Ilmselt tuleks millegi taolise osaliseks saades kohe sõbranna poole pöörduda ja vähemalt üritada suhted selgeks rääkida?

Sotsiaalmeedias pihitu ja vastuseks kirjutatu, mõne läkituse küsimata edasisaatmise või jagamise jmt pärast on aia taha läinud nii mõnedki suhted. Enamasti on tegemist “sõpradega”, kellega muul moel suurt läbi ei käidagi, kuid tean neidki, kes just FB-konto tõttu pikaaegsetest sõpradest ilma jäänud.

Loe täismahus artiklit Eesti Naise digiväljaandest: