Isser Harel istus tulise brändiga tembitud tee tassi käes hoides üksinda Tirast mitte kuigi kaugel kohvikus. Ta oli hommikul vara ennast hotellist Claridge välja registreerinud ja oma kohvri raudteejaama pagasikappi hoiule pannud. Kui operatsioon paljastatakse või teda hakatakse jälitama, kaob ta ainsatki jälge jätmata. Palavik oli ta siiski niivõrd rammetuks muutnud, et niisugune põgenemine näis olevat ületamatult raske ülesanne.
Ta vaatas kella – peaaegu kaheksa. Eichmann peaks juba tema meeste käes olema… kui kõik läks ikka kavakohaselt. Vähemalt järgmise kolmveerandtunni jooksul ei oodanud ta kohvikusse kedagi, kes oleks tulnud talle nende edust või siis ebaedust teatama. Ta hoidis oma mõtted eemal kõigest, mis võis valesti minna, ja keskendus sellele, mida pidi Vera Eichmann tema eelduste kohaselt ette võtma, kui tema mees õhtul koju ei tulnud.
Harel oli veendunud, et otsejoones politseisse ta ei lähe. Ja isegi kui läheb, teatab ta lihtsalt ühest kadunud abikaasast, mis ei ole ükskõik millises suurlinnas sugugi uudne nähtus ega vääri kindla peale Argentina korrakaitsejõudude mobiliseerimist. Tõsiseid otsinguid alustatakse ainult juhul, kui ta räägib neile ära, et Ricardo Klement on Adolf Eichmann. Kahtlemata pärivad Vera ja tema pojad enne tõe teatavaks tegemist järele kohalikest haiglatest ja Eichmanni töökohast. Hareli Mossadi salgal pidi olema vähemalt paar päeva aega, enne kui miski lahti läheb, aga vahest veel rohkemgi. Samas ei saanud nad välistada, et neid hakkavad jahtima Eichmanni pojad või tema natsidest kaaslased ja nende sõbrad saksa kogukonnast.

203. liini buss peatus pidurite kriuksudes kioski vastas.
Shalom oli juba taas oma auto roolis ning valmis mootorit käivitama ja esitulesid sisse lülitama. Gat istus tema kõrval reisijakohal. Tabor seadis ennast limusiini juures jälle niiviisi mootori kohale, et teda ei olnud näha. Aharoni kergitas uuesti binoklit ning Malkin ja Eitan vaatasid bussipeatuse poole, kuigi ei näinud, kas Eichmann tuleb bussist välja.
Bussist väljus kaks inimest. Esimene oli too tüse naine, kes saabus tavaliselt koos Eichmanniga kell 19.40. Ta astus bussilt maha ja pööras Garibaldi tänavast eemaldudes vasakule. Teine reisija oli ilmselt mees, kuid Aharoni ei suutnud isegi binokliga kindlaks teha, kas see on Eichmann. Buss läks liikvele ja sõitis Chevrolet’st möödudes raudteetammi poole.
Mees kõndis Garibaldi tänava suunas.
„Keegi tuleb,” sosistas Aharoni Eitanile, „aga ma ei näe, kes see on.”
Eitan vaatas ainiti pimedusse, kuid tema silmad ei olnud enam need, mis kunagi varem, kui ta juhtis öiseid varitsusrünnakuid araablastest sõdalaste vastu. Ta ei näinud midagi.
Shalom lülitas esituled sisse ja nad kõik teadsid ühekorraga, et see siluetina paistev inimkuju on Eichmann. Tema kõndimisviis – ettepoole kallutatud õlad ja sihikindel samm – oli eksimatult äratuntav. Tavatul kombel ta ei hoidnud käes taskulampi, et mööduvaid autosid oma olemasolu suhtes hoiatada.
„See on tema,” kuulutas Aharoni.
Need kolm sõna tegid Eitanile elu sisse. Ta vaatas järele, kas Malkin ja Tabor on oma kohale asunud, ja seadis siis ennast valmis selleks, et vajaduse korral autost välja söösta.
Kui Eichmann Garibaldi tänavale lähemale jõudis, märkas Aharoni, et ta poetas käe vihmamantli paremasse taskusse. Ta kahtlustas, et Eichmann haarab pihku relva. Ilmselt sai ta aru, et midagi on valesti.
„Tal võib olla revolver,” lausus Aharoni ruttu. „Kas ma peaksin Peterit hoiatama?”
„Jah, ütle talle, et ta hoiaks sellel käel silma peal.”
Malkin keskendus mõttes selle väljaarvestamisele, kui mitme sammu kaugusel Eichmann parajasti on, sest tahtis kohtuda temaga limusiini päraotsast umbkaudu üks meeter tagapool. Üle taeva sähvatas piksenool ja ta kartis, et kui välku lööb veel lähemal, võib Eichmann teda näha. Malkin hakkas järgnenud kõuekärgatuse saatel tasapisi edasi liikuma. Ta oli kindel, et kui Eichmann üle välja jooksu pistab, saab ta selle mehe kätte ammu enne seda, kui too on oma majani jõudnud.
Nüüd oli jäänud kakskümmend meetrit.
Aharoni sirutas käe välja parajasti just siis, kui Malkin möödus limusiini juhiuksest. „Peter, ta hoiab kätt taskus. Ole relva suhtes valvel.”
Malkin jahmus. Mingisugusest relvast ta küll kuulda ei tahtnud. Ta oli ju harjutanud kõiki oma liigutusi relva võrrandisse kaasamata. See muutis kõik teiseks.
Eichmann keeras ümber nurga. Ta oli nüüd viieteistkümne meetri kaugusel.
Malkin kuulis sihtmärgi samme ja nägi, kuidas ta tuulele vastu kummardub, krae üles tõstetud ja parem käsi sügaval taskus. Kui Aharoni mootorile korraks tuure lisas, heitis Eichmann pilgu limusiini suunas, kuid ei muutnud oma ühtlast sammu.
Malkin jätkas liikumist. Ta teadis, et peab Eichmannist teistmoodi kinni haarama. Kõigepealt pidi ta kandma hoolt selle eest, et Eichmann ei saaks relva – kui tal on ikka relv – taskust välja võtta.
Viis meetrit.
Malkin astus otse Eichmanni teele, kes aeglustas kõndimist. „Un momentito, señor,” ütles Malkin ja need sõnad kostsid erutatult. Ta püüdis kinni Eichmanni pilgu ja nägi tema hirmust pärani silmades kabuhirmu. Ootamatult astus nats ühe sammu tagasi. Ta oli otsekohe jooksu pistmas.
Malkin hüppas kõhklematult ettepoole, üks käsi välja sirutatud, et Eichmanni paremat käsivart all hoida. Tema liikumishoog koos Eichmanni alanud taandumisega kukutasid nad mõlemad pikali. Nad veeresid porist libedasse teekraavi ja Malkin haaras Eichmannist kinni. Selili lamama jäänud Malkin püüdis hoida üht kätt Eichmanni paremal käsivarrel ja teist tema kõril, et ta appi ei hüüaks. Eichmann vehkles jalgadega ja katsus vabaks rabelda, suutes lõdvendada haaret oma kurgul. Ta hakkas jalamaid kisendama.
Aharoni andis mootorile gaasi, et seda verd tarretama panevat ulgumist summutada. Tabor liikus sellal kraavi poole, et Malkinile appi minna. Ka Eitan hüppas autost välja. Kisendamine jätkus. Eichmanni maja oli umbkaudu kolmekümne meetri kaugusel ehk piisavalt lähedal, et kisa kuuleks väljas või avatud akende puhul ka majas viibiv inimene. Nad pidid ta vaigistama ja siit minema pääsema. Kui Tabor kraavini jõudis, surus Eichmann parajasti jalgu selle serva vastu, et saada toetuspunkti teda selja tagant kinni hoidva Malkini vastu. Mida rohkem Eichmann rabeles, seda kõvemini Malkin tema külge klammerdus. Eichmann ei oleks ennast mitte mingil juhul vabastada saanud.
Tabor haaras tal jalgadest ja kõrvaldas igasuguse võimaluse vastupanu avaldada. Eichmann lõtvus ja lõpetas alla andes karjumise. Malkin tõusis püsti ja tassis vangi koos Taboriga kraavist välja limusiini juurde.
Shalom, Gat ja arst ootasid 202. maanteel, soovides meeleheitlikult teada saada, mis seal toimub. Nad kaotasid Eichmanni silmist niipea, kui ta Garibaldi tänavale keeras. Seejärel kuulsid nad karjumist. Nüüd oli kõik vaikne. Teokiirusel mööduvad sekundid olid otsekui tunnipikkused. Nad ei tohtinud enne limusiini sõitma hakata.
Eitan aitas Malkinil ja Taboril Eichmanni tagaistmele suruda. Tabor läks kapotti sulgema, Malkin hoidis kindas kätt vangi suul ja Eitan varjas Eichmanni silmad mootorratturiprillidega, mille klaasid olid kaetud musta isoleerpaelaga. Kui Tabor oli reisijakohale lipsanud, kihutas Aharoni limusiiniga kohalt. Malkini esimesest käesirutusest Eichmanni järele oli möödunud kakskümmend viis sekundit.
Aharoni keeras tänavaotsal vasakule, teised aga sidusid sellal Eichmanni käed ja jalad kinni, lükkasid ta põrandale ja katsid paksu villase tekiga. Tema vihmamantli tasku läbivaatamisel selgus, et tal ei olnud relva, vaid oli ainult taskulamp.
Saja meetri kaugusel Eichmanni majast hüüdis Aharoni saksa keeles: „Kui te vait olete, ei juhtu teiega midagi. Kui te vastu hakkate, siis me laseme teid maha. Kas te saite aru?”
Malkin võttis käe vangi suult, kuid too ei lausunud sõnakestki.
„Kui te vastu hakkate, siis me laseme teid maha. Kas te saite aru?”
Taas ei mingit vastust. Nad arvasid, et võib-olla on ta kaotanud meelemärkuse.
Aharoni sõitis edasi ja hoidus ida poole, ehkki Tira asus Buenos Airese edelaosas. Kui keegi nägi autosid siit piirkonnast lahkumas, teatab ta politseile vale suuna. Eitan pööras pead ja märkas, et nende toetusautot ei ole näha.
„Kus nad on?” küsis Malkin.
Viivu pärast ilmusid nähtavale esituled. Shalom sõitis Chevrolet’ga limusiini kõrvale piisavalt kauaks selleks, et saada tõstetud pöialdest aru, et Eichmann on käes. Ta kihutas näolt selgesti paistva kergendustundega neist mööda, et jätkata sõitu nende ees.
Aharoni seadis ennast sisse sadakond meetrit Chevrolet’st tagapool ja pöördus uuesti vangi poole – sedapuhku hispaania keeles: „Millist keelt te kõnelete?”
Too ei vastanud, vaid lebas raskelt hingates liikumatult limusiini põrandal. Seejärel aga ütles ta pärast kolm minutit kestnud sõitu veatus saksa keeles: „Ma olen juba saatusele alistunud.”
See oligi kõik, mida neil oli vaja kuulda. Vang oli elus ja täie tervise juures. Tema emakeel oli saksa keel, ta oli oma saatuse vastu võtnud ja teadis selgesti, miks ta rööviti. See oli möönmisele, et ta on Adolf Eichmann, nii lähedal kui nad üldse loota tohtisid.

Adolf Eichmann (1906–1962) oli Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti ametnik ja Riikliku Salapolitsei osakonna B IV ülem, kes vastutas natsionaalsotsialistliku Saksamaa rassipoliitika ja inimsusevastaste kuritegude elluviimise eest.
Eichmanni 1961. aasta kohtuprotsessi Jeruusalemmas jälgis kogu maailm. Ta mõisteti süüdi sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes ning poodi järgmisel aastal üles. See on ainuke kord, kui Iisrael on surmanuhtluse täide viinud.
Neal Bascomb „Jaht Eichmannile“, kirjastus Varrak 2016