Jah, me oleme otsustanud oma maakodu maha müüa! Mitte et hädasti oleks raha vaja või üldse enam midagi teha ei jõuaks, aga… lihtsalt üle pea on see kõik märkamatult kasvanud. Maad on koos metsaga küll ainult paar hektarit, aga isegi kui hoida vaid sissesõidutee, majaümbrus ning õueala heinamaaks muutumast, kulub mu mehel muruniitmisele pool päeva. Et kõik tõeliselt korras oleks, tuleks ka põõsaaluseid trimmerdada – ja lihtsalt niisama olemiseks siis enam aega ei jääks, enne tuleb linna tagasi sõita.

Metsikuse rahu

Kui me selle talu ligi kakskümmend aastat tagasi ostsime, elasime korrusmaja korteris ja vajadus oma maatüki järele oli suurem kui hilisemail aastail linna teises otsas, aedlinnas elades. Siiski pole ükski teine paik tekitanud sellist tunnet, mis mind siia saabudes alati lausa rabab: vabadus, joobumus, metsikus... Mingi eriline puutumatuse rahu.

Peale puhastamise ja värvimise ning katuseremondi pole me majas väga palju teinud – ja needki tööd on tegelikult mehe, mitte  m e i e  tehtud. Mina püüdsin varasemail aastail noorendada paarikümmet vana mustasõstrapõõsast, kasvatasin maitserohelist, ube ja herneid ning kõige esimesel kevadel panin isegi kartuli maha ja külvasin porgandit. Paraku on siinne maa niivõrd rammus, et kui paari nädala pärast uuesti tulime, ei leidnud ma põlvini ulatuva umbrohu vahelt oma “peenraid” enam hästi üleski, kuigi enda meelest sai kõik umbrohujuured välja tiritud... Ka oad ja herned on nüüdseks minevik ning maitseroheline taandunud imepisikesele katselapile maja lähedal.

Olen püüdnud ka metsa korras hoida, lõigates oksakääridega hernekeppideks sadu vahtravõsusid, et suured kuused ja männid saaksid moodustada midagi pargilaadset. Aga ka võitluses võsaga olen alla andnud. Et kõike jõuda, tuleks siia saabuda igal reedel otse töölt ja lahkuda pühapäeva õhtul hilja või lausa esmaspäeva varahommikul. Nii, nagu teevad need, kel maakodus kõik kenas korras. Kes seal suviti lausa elavad.

Meie – mina? – oleme ihaldanud vaheldust ja vaimustunud just siinsest metsikuvõitu ehedusest, mis mõnusas kontrastis linnaelamisega. Välikemmerg, puhta ja musta vee ämbrid, mõne hiire krabistamine põranda all ning nahkhiired õues on tundunud siin nii loomulikud. Peaasi, et katus peab vihma ning kamin, pliit ja ahi küttes soojaks lähevad! Ja nagu me pole siia seni igatsenud mugavusi, pole me tahtnud ka internetti ega televiisorit. See ongi tähendanud puhkust, olgu või kahepäevast, et ei ole ninapidi arvutis. Et viibiksime siin kui mingis eelmises ajas…

Nüüdseks oleme märksa vanemad kui esmakordselt siia saabudes. Enamik me sõpru on oma maakodud muutnud sama mugavaks, nagu on nende linnaelamised, ja juba oleme ka ise plaane pidanud: kas mitte siiski investeerida veevärki ja kanalisatsiooni, sest puurkaevu ju lasime teha? Aga see on kulukas ega vähenda niitmisele (ideaalis ka trimmerdamisele) kuluvat aega. See ei tasu ära, kui olla siin vaid mõned nädalad jupiti suve jooksul, puhkuse ajal. Ainult kahekesi pealegi...

Kas me siis, kui ükskord tulevikus aega rohkem käes, oleksime siin paiksed kevadest sügiseni? Ma ei tea – oma suhtumisi on võimatu täpselt ennustada –, kuid seni olen siin vägagi ilmast sõltuv. Päikeselisel või vähemasti kuival päeval, mil saab õues askeldada või, veel parem, muru peale laotatud magamiskotil lesides lugeda, on väga mõnus! Tore on ka lähikonna nõmmemetsas uidata, seeni, mustikaid, metsmaasikaid ja vaarikaid korjata, rabas hulkuda... Aga niipea, kui on päev otsa järjest sadanud, tahan siit ära – kõigi linnategemiste juurde, mis samuti vabamaid hetki ootavad. Või vähemalt lähedasse maakonnalinna šoppama ja kohvikusse.

Seega tundus müügimõte õige, eriti arvestades, et me suureks saanud lapsed pole kumbki selle koha säilitamise huvilised. Ja parem ajada asju siis, kui on veel tahtmist ja jaksu elus midagi muud, midagi uut ette võtta peale maakoduomanike mängimise... Aga kahju on ka, väga!

Loe edasi Eesti Naise digiväljaandest: