Kuidas ma neljakümnesena ellu ärkasin
Loe Eesti Naise detsembrinumbrist!
Leidsin üles päeviku ühest oma elu kõige raskemast ajast. Jäin ootamatult üksi ja taipasin alles siis, et ma ei oska elada. Kuid ma õppisin!
15. september 2016
Nii. Ma olen nelikümmend aastat vana, kole, loll ja paks. No paks võib-olla mitte nii väga, aga ülekaalus küll. Loll vahest ka päris mitte, ma töötan raamatupidajana. Aga juhm – seda kindlasti. Inetu naine vaatab mulle peeglist vastu… Tunnen end äratrööbatud pastlana – mis mul on, millega mehi rabada või mille üle ise õnnelik oleksin? Lühikesed nisukarva juuksed, föönita ja tupeeri neid palju tahad, viie minuti pärast on karvad pea küljes nagu liim. Kortsud. Riided selga ei mahu, õieti polegi midagi selga panna. Ja – mu abikaasa jättis mind maha!
18. september
Kui Tõnu mu suvel mingi lipaka pärast hülgas – mõelda vaid, 20 aastat nipsuga prügikasti! –, siis olin kindel, et mind tabab depressioon. Kord elus on mul selline seis olnud, siis aitasid rohud ja teraapia august välja. Nüüd ei ole mul raha (mu rumalust tunnistab asjaolu, et ei taibanud koguda, ja teiseks – pea kogu palk läheb üürile), et tablette osta, samuti pole mul kellegi peale loota, et mind haiglasse kosuma viidaks. Mul ei ole kedagi! Tütar töötab välismaal. Suhtleme arvuti kaudu ja kirjutame. Jumal, kuidas ma igatsen teda! Igatahes olen valmis kõige hullemaks ja seepärast tassin voodi kõrvale kanistri vett ja paar pakki kuivikuid ning juhuks, kui peaks paremaks minema – ka mõned raamatud.
1. oktoober
Depressioon? Üha on tunne, et nüüd see tuleb, kohe-kohe. Et ma enam ei suuda, ei jaksa, ei taha. Komberdasin oma maast laeni klaasist akendega lossist minema, kaks kilekotti käe otsas, istun nüüd oma nukras üürikorteris nagu rott urus. Ja kuidas ma korteri leidsin! Proovisin jälgida üürikuulutusi netikeskkonnas, aga see ei istu mulle hästi. Ei jõua nii kiiresti reageerida ja hinnad on ka jõledad. Käisin paljudes urgastes, mis panid mu pea huugama ja südame valutama kõikide nende pärast, kes on sunnitud sääraste oludega leppima. Õnneks andis Tõnu mulle aega uus kodu leida, ei visanud kohe välja. Panin lõpuks kohalikku lehte kuulutuse. Tuli kaks vastust, millest üks sobiski. Hind oli krõbe, 400 eurot, aga vähemalt on elamine puhas.
