KuKu klubi 1962. aastal. Riigiarhiiv
KuKu Klubi tähistas mõni aeg tagasi 80. sünnipäeva. See oli avalik pidu Nõukogude ajal oli KuKu kinnine loomeinimeste klubi, mille elust on meenutada palju värvikaid ja naljakaid lugusid.

Klubi oli kultuuriinimestele n.ö. eluülikooliks, kus sündisid anekdoodid, naljakad seigad, ja mitte ainult nalja pärast, vaid pigem lustliku meele ja elurõõmu pärast. Hea nali ise oligi kohati nagu elu mõte.

Kui KuKu klubi direktriss oli Erika Haggi, tuntud skulptor, tuli kord klubisse tarzanliku kehaehitusega Estonia teatri kunagine bariton Ervin Kärvet ja seisatas trepil. Lõbusas tujus Sulev Nõmmik hüüdis talle: "Ervin, ära seal kaua seisa, Erika muudab su kohe kiviks." Klubilised möirgasid naerda.

KuKu klubi oli tol ajal nagu riik riigis. Seal oli kõik oli lubatud, välja arvatud see, mis oli keelatud. Aga keelatud ei olnud eriti midagi. Välja arvatud kitumine! 

Heinz Valk meenutas eelmisel aastal ilmunud raamatus „KuKu klubi kuldsed aastatad“, et tihti istusid KGB mehed kunstiinimestega sama laua taga ja rääkisid nõukogude-vastaseid anekdoote.
Kunstiklubi keldrikorrusel käis oma ööelu ja kehtis üleskirjutamata seadus: kõigest, mis keldrikorrusel juhtus, maa peal ajalugu vaikib. 

Nõukogude moraali tingimustes käis KuKu klubis tants, trall ja möll. Ka kööginoad ja kohvitassid lendasid, paljastatud rinnad välkusid.
Skulptor Allan Murdmaa "piinas" ükskord üht ja sama klaveri klahvi ning niimoodi toksides vihastas välja pianisti, kes supi söömise pooleli jättis ja klubist lahkus. Hardi Tiidus mängis aga klaveril Hiina hümni. 

Helilooja Villem Reimann kaebas kukulastele, et vahel ei tunne ta oma teoseid äragi. "Teate, kuidas kõlab üks lugu siis, kui seda mängitakse nii, nagu selle helilooja on kirjutanud," küsis Reimann. Ta kiitis dirigente Neeme Järvit ja Eri Klasi, kellega meid on õnnistatud.

Helilooja Ülo Vinter tellis ettekandjalt algatuseks Peipsi Kolla (Pepsi Cola). Ja keeldus "rasketele" küsimustele vastamast, öeldes, et ta ei tööta Leiburis (Pagari tänaval, kus asus KGB).

KuKu aastavahetus:
heilooja Ülo Vinter ja habeme taga helilooja Aleksei Stepanov. Foto: Vilma Paalma
erakogu

Kord ilmus üks draamanäitleja klubisse, ees ei-tea-kust-saadud Leonid Brežnevi mask. Näitleja Heino Mandri palus ooperilauljat laulda aariat ooperist "Malaaria". Kuulsale luuletajale Andres Vanapale, keda hellitavalt Vanapaganaks kutsuti, ütles ükskord ettekandja: "Vanapagan, hakka minema, inimesed juba tulevad." Mis tähendas, et klubi oli reserveeritud ja tavakundedel oli aeg lahkuda. 

Aga kui klubi oli reserveeritud, olid kukulased närvis ja näljased. Näitleja Lisl Lindau kaebas: "Mu magu ei naerata, sest kusagilt mujalt ei saa ma seda õiget prae maitset kätte." Keegi sõi järjepanu kolm praadi ja ettekandaja lubas panna uksele sildi „Liha ei ole“. 

Sulev Nõmmik, balletiartist-lavastaja-telerežissöör-näitleja-koomik ja ka tuntud kukulane ei omanud elu suhtes illusioone. Räägiti, et Nõmmik olevat oma ande just nendes baarides ja klubides tolategemisega peenrahaks vahetanud. Aga selle tolategemisega ta just kuulsaks saigi. Nalja tegemist nagu ei saagi õpetada, vaid õppida elust endast. Naljad sünnivad kohvikus, baaris, tänaval ja klubis.

Samas olid need naljamehed ka oma talendi ohvrid. „Sulev Nõmmikul piisas ainult lavale või klubisse tulla, seal mitte midagi rääkida, kui juba aplodeeriti ja naerdi. Ent naljameeste jaoks pole elu nii komplitseeritud nagu inimesed tihti ette kujutavad. Üdini asjalik inimene tundub neile vahel kõrvalt vaadates isegi koomiline, natuke naljakas," räägib karikaturist Hugo Hiibus 

Kukus istuti õhtust hilisööni. Boheemlased võtsid elu lustiga. Sulev Nõmmik ja Hugo Hiibus olid nalja ja naiste ala eriteadlased. Nad teadsid, kus algab ja lõpeb erootika. Ükskord rääkis Hiibus kukulastele: "Kunstnik teeb maalimises väikese vaheaja, et modelliga kohvi juua. Et modellil külm ei hakkaks, on tal kittel üle õla visatud. Samas kostavad ateljee ukse tagant sammud, mispeale kunstnik hüüab daamile: "Võta ruttu riidest lahti, minu naine tuleb! Mis tähendab, et riietus teeb akti erootiliseks. Ja alasti inimene ei ole üldse koomiline naeruobjekt. Aga veidrused, mida sinna juurde mõeldakse, võivad teha temast pilaobjekti. Me ju ei naera kaameli üle, et ta on pika kaela ja kahe küüruga. Kui see loom aga hakkab mängima teist rolli, alles siis ta muutub naerualuseks. Sama lugu on ka aktiga."

KuKu 60ndad:
muusikateadlane Vilma Paalma, lavastaja Udo Väljaots, muusikateadlane Helga
Aumere, helilooja Jaan Rääts ning ees muusikasaadete autor ja helikujundaja Toomas Rood ja helilooja Jaan Koha. Foto: Vilma Paalma erakogu

Ükskord joonistas saržimeister Hiibus Kukus poolsalaja laua all näitleja Ruut Tarmot. "Nad istusid Mari Möldrega otse minu ees ja olid juba siis parasjagu auru all. Kunstnik Piho läks mööda ja nägi, keda ma joonistasin. Haaras selle käest ja näitas Marile. Mari Möldre puhkes suure häälega naerma ja ütles Tarmole: "Vaata, Ruut, niisugune töllakas sa oledki!" Tahtis, et ma teda ka joonistaksin. „Ära sa külje pealt joonista, mul on pikk roti nina,“ keelitas Mari. Võttis kähku kotist oma maalimise riistad ja hakkas värvima huuli justnagu etenduseks. Siis istus minu ette ja sättis oma suu asendisse "hernesupp". Ma joonistasin talle roti nina, väikesed hallid silmad ja roosa suu nagu kanapee. Eeldasin, et Mari Möldrel on ka enda suhtes huumorimeelt. Aga kui ma talle joonistust näitasin, vaatas ta seda ja ütles vihaselt. "Ruut, läheme koju, sa oled juba küllalt joonud!" Mari haaras Tarmol käest, võttis maalimise riistad kaenlasse ja jättis joonistuse kus seda ja teist maha."

"Minu üks sõbranna naeris kolm korda ühe anekdoodi peale,“ räägib Hiibus. „Esimest korda siis, kui talle seda räägiti. Teist korda siis, kui ta seda edasi rääkis. Siis ta naeris nii, et ei saanud ise ka aru, mida ta naeris. Ja kolmandat korda naeris siis, kui talle ära seletati, milles asi. Naer on üks inimese väljendusviis. Meil pole väikekodanlus õnneks veel nii kaugele arenenud, et komme nõuaks, kuidas millal võib naerda. Inimesed käituvad impulssiivselt. Mõni laliseb nagu laps. Mõni naine naerab edevalt heliredeleid. Minu sõber KuKu päevilt Hardi Tiidus sahises nagu vähikott. Näiteks meie president Lennart Meri naeris suuga, aga silmad jäid tal alati asiseks ja tõsiseks."
Hiibus ütleb, et Sulev Nõmmik tundis oma publikut ja teadis juba naerukohad ette, kus publik aplodeeris. „Vahel pruukis Nõmmikul, Abelil, Baskinil või Järvetil ainult lavale tulla, KuKu trepil sõnagi lausumata seista, kui publik prahvatas naerma, sest suur eeltöö oli naljameestel juba tehtud."

Ükskord näitas Hugo Hiibus kukulastele oma joonistust Mona Lisast, kel olid soonilised käed ja hõbehamba naeratus. Pildil oli allkiri “Kui ilu kaob, siis kunst jääb”.

Siin on katkend Heinz valgu raamatust "KuKu klubi kuldsed aastad":

Kuku üheks vaieldamatuks külgetõmbejõuks oli tema köök. Klubi taasavamise eestvedajatel õnnestus ei tea mil viisil tuua KuKu šeffkokaks legendaarne Juku. See oli tabamus kümnesse.
Juku oli kunagine tsaariarmee ohvitseride kokk, kes valdas oma kunsti hiilgavalt. Sisendusjõuline oli ka tema välimus. Pikk, sirge, kuivetunud. Krooniks kõrge valge kokamüts. Veidi kongus nina all uhkelt ülespoole keerduvate otstega vuntsid. Söögitegemine ei olnud talle töö, vaid nauding ja looming, kirg ja eneseteostus. Hõrgu maitseelamuse saavutamise nimel oli ta alati valmis ka isiklikku rahakotti kergendama. Kui valitud retsepti tarbeks ei olnud kõiki riiklikke materjale, siis hankis Juku neid turult, tuttavatelt kokkadelt ja eraisikutelt. Ta konserveeris ka ise igasuguseid maitset lisavaid taimi ja köögivilju ning valmistas lõunavabariikide turgudelt toodud erilistest maitseainetest segusid. Juku toit pidi olema täiuslik. Ma ei liialda, kui kinnitan, et Juku kuulsa verise biifsteegiga võrreldavat pole ma saanud ühestki teisest, ei kodu- ega võõramaisest kõrtsist.
See biifsteek oli umbes kaheksa sentimeetrise läbimõõdu ja viie sentimeetrise paksusega ketas. Hästi läbiklopitud, väga kuumal pannil kiiresti kuldpruuniks küpsetatud, nii et lihatüki vahel säilus toore liha punakas värvus ja samas polnud see mitte grammigi toores, vaid suus sulavalt pehme. Peale riivis Juku värsket mädarõigast, lisandiks friikartulid hakitud petersellilehtedega, sidruniviil ja hapukurk.

Teine Juku menukas meistriteos oli «Marssali vorschmak», mis oli oma nime saanud marssal Mannerheimi isikliku retsepti järgi. Juku tegi seda hakklihamasinas jahvatatud soolaheeringa fileest ja hautatud lambalihast, millesse segati hästi muredaks keedetud kartuleid, mune, praetud sibulat, liha keeduleent, vürtse, võid ja hapukoort, mis siis kõik üheks keskmise paksusega kakuks vormituna praeahju pisteti. Koos selle juurde kuuluva paari pitsi jääkülma viinaga oli vorschmak, eriti meestele, ülimaks naudinguks.

Kõigist Juku tehtud meistritöödest ei jõua siin rääkida. Peatun seetõttu vaid mõnel. Üks, mis eal ei unune, oli Juku tehtud Boeuf à la tartar. Ta kaapis seda veisefilee kamaka küljest pika üliterava noaga. Peened lihanarmad segas ta hakitud sibula ja maitseainetega ning voolis sellest ümara kakukese. Väikesesse metallkannu tegi ta külma kastme munakollasest, adžikast, tomatipüreest ja vürtsidest ning jumal teab millest veel. Selle juurde kuulus piklik vaagnake kuumade röstsaia viiludega, mis olid paksu salvräti all soojas. See oli jumalik sakuska külma viina juurde. Kuid Juku menüüs oli ka üks diskreetne vastutulek pidutsenud meestele. Nii ohvitseride kui ka boheemlaste hingeelu ja tegemiste hea tundjana pakkus ta igal esmaspäeval rammusat, sädelevate rasvalaigukestega hapukapsasuppi, mis selle sisse segatud tugeva sinepiportsuga lausa pani nädalavahetusel pidutsenutel peanaha seest välja purskama sinna kogunenud vaevased higipisarad, et siis sellise arstirohu manustamise järel rammestunu ja uuele elule ärganuna istme polstrile mõnusalt lösutama jääda. See hetk oli mõtteline kummardus Juku humanismile.

Siinkohal on sobiv põgusalt mainida ka KuKu kunagisi šveitsereid. Neid vahetus aegade jooksul mitmeid, kuid meeldejäävaim oli koloriitne Felix Bataškoff. Ta oli elupõline kõrtsitöötaja, kes meenutas mõnuga sõjaeelseid härrade prassinguid, vägevaid kiredraamasid kuni püstolipaukudeni välja, akna kaudu põgenemisi armukadedate prouade eest ja muud eluiluga kaasnevat.

Felix oli kelnerina töötanud paljudes lokaalides, isegi Haapsalu lahel asunud ujuvrestoranis, kuhu külalised õhtul paadiga sõidutati ja samal viisil neile hommikul järele tuldi, kusjuures olevat nii mõnedki frakis isandad merre sulpsanud, nii et lained nende läikivad silindrid Rootsimaa ranna poole viinud. Nüüd, vanemas eas, kui jalaliigesed ei tahtnud enam nõustuda kelneritöö kurnava koormusega, valis ta tervist mittekahjustava šveitseriameti ja tegi seda tööd laitmatult. Hea suhtlejana ja rikkalike elukogemustega varustatuna oskas ta leida igale kliendile sobiva käitumisstiili.

Välimuselt sobinuks Felix suurepäraselt mõnda USA keeluaja filmi. Sätendava peakupli, veidi ripneva, paksu negriidse alahuule, paksu ümarnina ja chaplinliku vuntsipuhmakaga selle all, mida ta minu kahtlustuse järgi kogu aeg mustaks värvis. Ta riietus Eesti-aegse härrasmehe kohaselt korrektsesse musta ülikonda koos musta kikilipsuga, tundis nimepidi kõiki KuKu külastajaid, aitas nobedalt mantleid selga ja oskas igale kundele lausuda midagi muhedat või päevakohast, mille tõttu teenis alati kenakese jootraha.

Felixi eriliseks ja hästitasustatud lisateenistuseks oli külalistele taksode hankimine. Oli ju nõukogude ajal Tallinnas takso saamine, eriti öisel ajal, ülimalt vaevanõudev ja sageli lausa lootusetu asi. Ent Felixil olid oma salanumbrid ja kontaktid, mistõttu võis talle alati kindel olla.

Kuid tal oli veel üks tähtis eriülesanne, kraaklejate taltsutamine. Seda juhtus küll harva ja sedagi vaid testosteroonist üleküllastunud noorte isastega, kes seetõttu peamiselt naisküsimuste lahendamisel tsiviliseeritud kombed unustasid. Asju mindi klaarima vestibüüli.

Felix püüdis esialgu konflikti maandada mõne muheda repliigi või elutarkuste kuldsete teradega, kuid alati see ei õnnestunud ja nii tuli kasutada n-ö ebakonventsionaalseid vahendeid. Selle märgina ilmus Felix vestibüüli saalist eraldava suure ukse vahele ja pani tusasel ilmel uksepooled kinni. Mõnekümne sekundi möödudes ilmus ta uuesti nähtavale, et tülpinud moel uksed uuesti avada. Ja ainult vanad KuKu kunded, kes sealset eluolu reeglistikku hästi tundsid, võisid märgata vestibüüli jämeda ümarsamba tagant paistvaid kingataldu, mis viitasid kellegi lamavale asendile.

Oma sellealast meisterlikkust põhjendas Felix lihtsalt. Ta raputas oma pooltühja pintsakuvarrukat ja ütles ükskõikse näoga: «Näe, pole siin midagi erilist!», viidates sellega võimsate biitsepsite puudumisele. «Aga löök peab kiire olema!» lisas ta vuntsi alt naeratades. Siin rääkis elukutselise kõrtsitöötaja kogemus.

Kirjastus Tänapäev 2014