Leelo Tungal Kristjan Lepp
„Ma võin jutukas olla, aga ma olen ka päris hea kuulaja. Oskan inimeste saladusi hoida, aga ise ma hinge puistata ei armasta.” Öelnud seda, lisab Leelo naeruga pooleks: „Kuigi ega mu elus mingeid ibsenlikke saladusi polegi!”

„Ma võin jutukas olla, aga ma olen ka päris hea kuulaja. Oskan inimeste saladusi hoida, aga ise ma hinge puistata ei armasta.” Öelnud seda, lisab Leelo naeruga pooleks: „Kuigi ega mu elus mingeid ibsenlikke saladusi polegi!”

Oli 1947. aasta 22. juuni, pühapäev, kui Ruila kooliõpetajate perre sündis tütar. Samal päeval nägid ilmavalgust eesti laulja Ahti Nurmis ja komöödias „Kaukaasia vang" Niinat mänginud näitleja Natalja Varlei. Olgu öeldud, et hilisemas elus on jaanilaupäeva eel Tunglate perre sündinud piigal, kelle nimigi viitab rahvalaulule, eriline side nii luule kui ka muusikaga. Ja vanadest vene komöödiafilmidest saavad tema lemmikud.

Nädal pärast tüdrukukese sündi kanti meie üldlaulupeol esmakordselt ette Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm". Pidu toimus kompartei range kontrolli all - imelik jah, aga küllap siis peeti laulu „sisult sotsialistlikuks ja vormilt rahvuslikuks".

Kes on lugenud Leelo Tungla mälestusteraamatut „Seltsimees laps" ning selle järge „Samet ja saepuru", teavad kirjaniku lapsepõlvest, et see on olnud nagu näidismaterjal eestlasi eelmisel sajandil tabanud õudustest: vanaema ja tädid küüditati, ema ja onu viidi vangilaagrisse, tüdruk jäi kooliõpetajast isa ja isapoolsete tädile hoole alla. Väike Leelo igatses ema järele, ootas teda tagasi koju, mängides samal ajal arvelaudadest kokkupandud „loomavagunitega" rongisõitu ning hõisates: „Lõbusad reisijad rändavad Krasnojarski krai poole!" Kontrast tüdrukutirtsu rõõmsameelsuse ja ümbritseva elu absurdsuseni küündiva julmuse vahel oli üüratu.