Meeli Küttim
Kui keegi üldse teab, mille järgi peaks siin heitlikus ilmas joonduma, siis on nende teadmameeste hulgas kindlasti ka AVO ÜPRUS – poeet, riigitegelane ja vaimulik.

Nii värvikat elu, kui on olnud Avo Üprusel, naljalt teist ei leia. „Nooruse tormi ja tungi aegade traagilisest hampelmannist" (nagu Üprus on end ise määratlenud), kes kümmekonnaks aastaks paraku ka vanglaseinte vahele jõudis, on saanud ääretult laia mängumaaga mees. Nii laiaga, et sellesse on mahtunud vaimulikutöö, (era)kirik, neli aastat riigikogus, Tallinna volikogu, kirjandus-, teatri- ja filmikriitiku töö ning lõputu hädaliste aitamine. Abi otsivad ja sageli ka leiavad kirikuõpetaja Avo Üpruse juurest vangid, kodutud, narkomaanid, prostituudid, haiged, vaesed ja vaevatud ...

Poeet-kirjanik Üprus on avaldanud luuletusi, näidendeid, proosat ja kirjutanud filmistsenaariume. Palju on veel avaldamata. Paljut on võimud ka omal ajal hävitanud - tema raamatuid on sõna otseses mõttes tulle visatud. Ta on olnud üks neist, kes sai nõukogude aja lõpukümnendeil ametliku avaldamiskeelu. Kogu sellest virvarrist kantuna kinnitab ta ise, et on alati teinud vaid üht asja, ja kui keegi arvab teisiti, siis ta eksib.

Oskad sa öelda, kes sa oled?

Esmalt olen ma inimene. See on mulle täiesti selge. Olime aastal 1993 või 1994 Soomes hingehoiukoolitusel - Naatan Haamer, Kadri Ugur, mina ja veel mõned - ning seal räägiti teemal „Inimene ja tema rollid". Meile selgitati, et meil on elus palju rolle: inimene, isa, mees. Soo-, pere- ja ametirollid. Ja siis kästi nendesse rollidesse sisse elada: et need, kes identifitseerivad ennast soorolli kaudu, lähevad vasakusse nurka; need, kes ametirolli kaudu, paremasse nurka jne. Siis kõik sibasid nagu sipelgad nende rollide vahet. Mina läksin inimese nurka ja sealt enam välja ei tulnud, sest mulle tundus veider midagi muud valida. Ma teoreetiliselt saan sellest aru, et homme õhtul tuleb mul Tallinna volikogus olla teatavas rollis ja pühapäeva õhtul siin altaris ka. Aga ikkagi ma leian, et läbivalt olen ma neis kõikides inimene.

Kus ja kuidas sa praegu paikned?

No ikka jalad maas ja pea taevas. Inimene on kanal nende kahe vahel - pilved kisuvad ja Maal on külgetõmbejõud. Pilved kisuvad enda poole pilku ja sealtkaudu ka hinge - siin pole eriti vaja pingutada.

Kuidas sa tööasjade ranguse-täpsuse ja pea-pilvedes-oleku vahel tasakaalu saavutad?

Ma ei tee selleks eriti midagi. See, kes või mis ma olen ja mida ma teen, seostub sellega, mis on see, millesse ma usun. Selle kaudu olen ma seotud kõige ülejäänuga.

Ei ole vist mõtet praegu küsida, et millesse sa usud ...

Ega ole jah, sest selle äranimetamine ja sõnastamine on viinud sajandite jooksul ummikusse palju suuremaid inimesi ja struktuure, kui mina ja meie seda oleme.