Tom-Olafi isa Toomas Urb on koos venna Tarmo Urbiga tuntud laulja. Tom-Olafi ema on Eesti Draamateatri näitleja Viire Valdma. Tom-Olaf elab Tallinna kesklinnas ja „Pealtnägija” intervjuu oligi tehtud kodumaja katusel.

Paljudele teatriinimestele on see väga tuntud katus, kus Tom-Olafi vanatädi, Estonia teatri endine solist Silvia Urb aastaid elas ja ka lund rookis, kui Tom veel poisieas oli. Seda 94aastase Silvia kunagised teatrikolleegid suure huviga vaatama jäidki, kas juttu tuleb ka seal majas elanud vanatädi Silvast, nagu teda teatris omavahel kutsuti.

Noor põlvkond enam ei tea, kuidas vanatädi Silvia Urb oma vennapoegi Tarmot ja Toomast kasvatas ja utsitas ja kust nad ehk ka muusikapisiku said.

Muide, Silvia Urb ei istunud 90aastaselt sugugi eakohaselt tugitoolis, vaid ikka veel katusel. Sõi varajasi võilillelehti ja õisi ja elas aktiivset elu. Miks ta seal katusel käis? Ikka asja pärast, ikka asja pärast, selgitas proua toona oma kolleegidele. „Kes teine neid heinatutte katusekivide vahelt ikka ära kitkub, mis kevadel ja suvel välja vahivad! Pealegi on katuselt täielik ülevaade linnale ja meri paistab ka ära.”

Niisiis on primadonna kogu aeg Tina tänava maja katusel käinud ega ole sellest numbrit teinud.
Omal ajal said sinna Tina tänava majja korterid loomeinimesed. Seal elasid Sulev Nõmmik, tantsijanna Elga Rips, operetiartist Harri Vasar, pianist Evi Ross, loodusmees Fred Jüssi, lauljanna Silvia Urb ja teised kultuuritegelased.

Silvia Urb Estonia laval koos Harri Vasaraga Leo Normeti operetis "Stella Polaris" (1961). Foto Rahvusooper Estonia


Silvia Urb koos Kulno Raidega Imre Kálmáni operetis "Bajadeer" (1957). Fotod Rahvusooper Estonia

Silvia Urb elas Tina tänava maja viiendal ehk viimasel korrusel ja katusele viis sealt veel mituteist trepiastet. „Käin need astmed ruttu läbi,” naeris proua ikka.

Ükskord kuulis Silvia, et katus kahtlaselt koliseb, ja tõttas vaatama. Selgus, et väike Sulev Nõmmiku tütar Tiia-Mai hüppas katusel üle ventilatsioonitorude. Silva püüdis teda ettevaatlikult sealt ära kutsuda, et tüdruk alla ei kukuks. Pärast võttis tüdruku läbi: ”Kui tahad tsirkuseartistiks saada, harjuta mujal.”

Kümmekond aastat tagasi rääkis Evi Rossi ja Aleksander Rjabovi tütar Kadi Veldi ühes intervjuus Tina tänava elanike kommetest: „Hommikul marssis Silvia sisse, pani käed puusa ja küsis, mis siin toimub.” Tädi Silva oli tema meelest võrratu. Ta võis olla näiteks terve päeva öösärgis, aga küüned pidid olema lakitud ja huuled punased. See oli esimene asi, millega hommikul alustas, muidu oli tal tunne, et on alasti.

Kunagine Estonia teatri solist Silvia Urb on kandnud glamuursetes operetirollides kõrgeid soenguid ja paabulinnusulgi.
Silvia on kasvanud aga lihtsas peres. Ta sündis Võrus ja veetis lapsepõlvesuved vanaisa talus. Ketitas lambaid ja jorises samal ajal laulda. Silvia isa Johannes Urb oli kingsepp. Sellest siis ka tütre nõrkus ilusate jalanõude vastu, eriti lavakingade vastu, mida Silvia on püüdnud ka ise endale kujundada. Mõtet lauljaks saada Silvial kooli ajal polnud. Veidi vanemana käis ta sõbrannaga kinos vaatamas filmi „Maipäevad”, kus laulsid Jeanette MacDonald ja Nelson Eddy ja see otsustas. Kõik „Rose-Marie” laulud olid tüdrukul inglise keeles peas, kuigi polnud sõnagi seda keelt õppinud. Mõtel lauljaks saada tal ei olnud.

"Isa laulis lugusid „Silvast” ja tahtis mullegi Silva nimeks panna.
Pandi siiski Silvia, aga teatris kutsuti ikka Silvaks. Kui Tallinna varietee avati, laulsime koos Harri Vasaraga seal küll duette „Silvast”. Mäletan, mul oli seljas heleroheline kleit ja suled peas.”

Silvia töötas kõigepealt Tartus Toomemäel esimese nõukogudeaegse kliiniku registratuuris, kus pidi aeg-ajalt ka surmatunnistusi välja kirjutama. Hiljem läks ametisse vesiravisse.
Kaarel Irdil Vanemuisesse koorilauljaid vaja. Silvia proovis ja võetigi vastu. Neiu teatas siis haiglas, et läheb nüüd hoopis teatrisse laulma. Teenekas arst kaotas kannatuse ja kukkus torisema:„Teatrisse! Enne õpi ja siis mine laulma!”

Silvia õppis laulmist Tartu muusikakoolis. Neljandal kursusel tehti talle ettepanek minna konservatooriumi. Eelduseks oli see, et neiule leitakse hiljem koht, kus ta pärast kooli lõpetamist tööle.

"Olin siis juba konservatooriumi lõpetanud, kui vändati esimest muusikafilmi „Kui saabub õhtu”. Laulsin seal koos Veera Neelusega „Midrilindu”. Äkki tuli Udo Väljaots, kes oli tol ajal Vanemuse lavastaja, ja ütles: „Lõpetasite konservatooriumi, ehk tulete Vanemuisesse tööle?” Ütlesin, et kahjuks ei saa, mind suunati raadiokoori. Aga kodus oli juba kiri, milles kutsuti hoopis Estonia teatrisse. Mõtlesin siis naljaga pooleks, et parem olla Estonias parimate kõrval kui Vanemuises kõige parem.”

Sivia Urb ja Georg Ots käisid 1962. aastal „Bajadeeriga” esinemas Leningradi kultuuripaleedes „See oli esimene kord Venemaal eestikeelse operetiga läbi lüüa,” meenutab Silvia Urb, kes sai 19. veebruaril juba 94aastaseks. "Väljamüüdud majad, rahvas röökis etenduse lõpus, eesriie käis muudkui ette ja eest ära ning hüüti Silva, Silva ja Georg, Georg! Ots oli Venemaal tõesti väga populaarne, aga ma ei tea, kust nad minu nime teada said! Kuid kõik vaikiti siin maha ja meie esinemist ei kajastanud siin ükski ajaleht. Nüüd, kui midagigi juhtub, on õuelaulikud kohe kohal.”

Operetipriimadonna kandis laval sageli pikka tualetti, millel oli kõrgele ulatuv lõhik. Võrksukad ajasid hulluks nii mehed kui ka naised. Meestele mõjus säärejooks, naistele kadedus, et võrksukad on moes, aga neid pole kuskilt saada.

Fotol on Slvia Urb 90. sünnipäeval. Foto erakogu

Silvia Urbi tervise kohta on viimasel ajal palju päritud. Silvia Urb oli oma elu lõpu hooldushaiglas.
Kõrges eas oli Silvia huulepulga unustanud. Ta ei värvinud enam huuli ega lakkinud küüsi, teadis Viire Valdma, kes tütre Mariaga Silviat tihti haiglas vaatamas käis.
Silvia nägemine oli vilets, aga raadiot kuulas ta hoolega ja räägib uudiseid edasi.