Foto on illustreeriv. Pexels.com
Lapsepõlvealandused mõjutavad täiskasvanueas enesehinnangut, -usku ja toimetulekut mis tahes eluvaldkonnas. Kolm inimest räägivad, kuidas nad kasvasid ebaturvalises keskkonnas. Kui nad saaks tagasi minna, astuksid nad enda kaitseks välja.

Olin ju ainult laps...

Endla* (40), kirjanik: “Ma ei taha oma lapsepõlvele mõelda, püüan seda unustada.”

“Mu vanemad läksid lahku, kui olin kaheaastane. Emal olid vaimsed probleemid. Mina jäin üksi koju, ema oli linna peal. Vanaema võttis mu enda juurde elama. See oli rõõmutu aeg, ta oli karmi käega. Mänguasju mul eriti polnud, tegime tööd. Igal õhtul igatsesin ema, nutsin end magama.

Mäletan üht korda, kui ema mind jõulude aegu vaatama tuli, aga olin sel ajal õues mängimas. Ta jättis kingituseks nuku ja läks ära. Olin nii kurb ja süüdistasin ennast, et mind kodus ei olnud. Teismeeas läksin isa juurde elama, aga kasuemaga mul klappi polnud. Kui ma õigeks ajaks koju ei tulnud, sain isalt rihma. Vahel mõnitas ta mind sõprade ees: “Vaata, kuidas sa haised!” – olin trennist tulnud ja higine.

Hinded pidid olema viied. Kui juhtus mõni neli tulema, sain teada, kui mõttetu ma olen. Tundsin, et mul ei ole toetavat peret, kohta, kus olla. Kõik, mida tegin, oli kehvasti tehtud. Pidin võtma tolmu, pesema põrandaid ja nõusid ning isa käis hindava pilguga kõik üle. Tõmbas näpuga üle taldriku ja kui selgus, et see oli rasvane, viskas kõik nõud kraanikaussi tagasi ning mul tuli otsast alata. Kord ajasin laua taga süües õele kogemata toitu peale. Selle peale võttis isa kausitäie kastet ja valas mulle kõigi silme all pähe. Kui ma siis oma toas nutsin, tuli ta ja tegi minust pilti.